Äriidee: "Igale hiinlasele taburet" pole jätkusuutlik

Nii kinnitas Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse liige August Kull, et Euroopas on veel küll ja küll turuaukusid, kuhu Eesti tootjad võiksid ennast oma niššimööbliga paigutada. Näidetena toob ta Põhjamaad, Saksamaa ja Venemaa. Näiteks kui Eestis toodetakse aastas mööblit umbes 300 miljoni euro eest, siis ainuüksi meie idanaabri juures tarbitakse aastas 3,7 miljardi euro eest. Eks just sellepärast on ka Euroopa suurim mööblitootja Itaalia USA turu asemel keskendunud hoopis Venemaa vallutamisele, mullu moodustas Venemaa osakaal kogu Itaalia mööbliekspordist juba 26,4%.

"See, et kellelgi läks seal hästi, ei ole argument Hiina turule minemiseks," märkis August Kull. "Euroopas on veel ruumi küll, iseküsimus on, miks sakslased või norralased peaksid ostma just meie mööblit."

Kull kinnitas, et sageli ostetaksegi just naabritelt - nii mööblit kui ka teisi kaupu. Nii on ka Eesti tootjate suurimateks ekspordiväljunditeks ikkagi Soome ja Rootsi, sinna läheb üle poole meie mööbliekspordist.

August Kull on seda meelt, et enne, kui piiritagustel turgudel edukalt kanda kinnitada, peab ettevõte olema kodumaal piisavalt võimas.

"Sageli tahab iga väikefirma omal jõul eksporti arendada. Statistika järgi on meil üle 600 mööblitootmisega seotud ettevõtte, enamikul neist pole paraku kunagi eksportturgudele asja," nentis ta. "Olen seisukohal, et kui sul on kodukandis kõik korras, sind usaldatakse ja hinnatakse, siis oled sa teretulnud ka Hiinas. Enne vaevalt."

August Kulli arvates võiks Eesti mööblitootjatele piiritagustel turgudel edu tuua metoodiline tegelemine tootearenduse, tootlikkuse tõstmise ja rohelise mõtlemisega. Edukas mööblitootja pole enam ammu pealgalt üha suuremat tootmismahtu jahtiv tootmisüksus, vaid selle juures on rida tugisüsteeme - disain, tarnekindlus, usaldusväärsus, üldine hea taust. Kvaliteet ja hind peavad niikuinii klappima.