Sander Jahilo: kuhu ladustada CO2?

Raportis nenditakse, et hoolimata kõigi nende investeeringute, taasmetsastamise ning muude süsinikusidumise meetmete kasutuselevõtust jääb meil 2050. aastaks ikkagi 0.65 mln tonnine süsinikuülejääk. Selle valguses näib üsna küüniline valitsuse plaan õli- ja rafineerimistehaste rajamiseks, mis põhjustaks aruande autorite hinnangul üle kahe korra suurema ehk 1.65 mln tonnise heitmete ülejäägi. Mis sõnumi saadab riik sellises olukorras erasektorile, kui ta ise investeerib maksumaksjatelt saadud raha heitmete kasvatamisse?

Kliimaneutraalsuse raport ütleb aga, et järgmised 20 aastat tuleb investeeringuid kõige suuremas mahus teha hoonetesse – üle 200 miljoni euro väärtuses iga aasta. See pole hiiglaslik arv, kui arvestada konteksti – Eestis investeeritakse ehitustegevusse üle miljardi euro aastas, seejuures võetakse kasutusse ca 6500 uut eluruumi keskmise pinnaga 90 m2. Iga uus ehitis on pikaajaline investeering, sageli kaugelt pikema elueaga kui 2050. aasta. Valdavalt ehitatakse neid hooneid betoonist, kiviplokkidest ja tellistest, mille tootmine on energiamahukas ja hulgaliselt kasvuhoonegaase tekitav.

31. oktoobri Eesti Päevalehes ilmunud artiklis „Teadlane: ka Eesti maapõues saaks CO2 ladustada ja siis näiteks maasooja toota“ räägitakse CO2 kinnipüüdmisest ja maapõue talletamisest hinnaga 37 eurot tonni kohta, mis võiks justkui saada sobivaks lahenduseks. Ent meil on juba olemas üks teine lahendus, mis teeb sama töö ära täitsa tasuta.

Eesti aastane raiemaht sisaldab endas hinnanguliselt üle 11 mln tonni CO2, millest olulist osa saaks käsitleda pikaaegse süsiniku sidumismeetmena, kui me riiklikult tunnustaks süsinikusidumisvõimet nende puitmaterjalide puhul, mis leiavad tee pikaealistesse toodetesse (nö „süsinikupankadesse“) nagu hooned ja muud rajatised. Eesti üks vanimatest süsinikupankadest – 300-aastane Sutlepa kabel – asub Eesti Vabaõhumuuseumis vaid mõnesaja meetri kaugusel muuseumi uusimast, 26 tonni CO2 siduvast kaasaegse puitmaja näidishoonest. Tänapäeva tehnoloogiaid arvestades ei oleks imekspandav, kui ka see näidismaja seisab seal järgmised 300 aastat, talletades kogu see aeg endas süsinikku, mis küttematerjalina või prügimäele jõudes oleks ammu varem õhku paiskunud. Hoonete kui süsinikupankade idee innustaks ühest küljest valima ehitusmaterjaliks kliimasõbralikke ehitusmaterjale, teisalt aga nende hoonete eest paremat hoolt kandma, toetades nõnda suletud materjaliringlust ehk ringmajandust, mis võimaldab hoiduda hoonete enneaegsest lammutamisest ja väärtuslike materjalide jäätmeteks saamisest.

Puitehitiste laiemat kasutuselevõttu on riik aga seni pikalt vaaginud ja edasi lükanud. Kui me seame ühiseks eesmärgiks kliimaneutraalsuse, siis peaks ka riik olema ehitussektoris eeskujuks puitmaterjali kasutamisel. Seda näiteks läbi riigihangete, kus hoonete rajamise üheks kriteeriumiks tuleks lisaks madalaima hinna või kõrgeima energiaklassi kriteeriumile seada ka hoone kogu elukaart ning sellest tulenevat süsinikujalajälge arvestav põhimõte. Lisaks tuleks paralleelselt uuendada ka ehitusseadustikku jm regulatsioone, mis arvestaks avalike ja suuremõõtmeliste kommertshoonete puhul kaasaegsete puidust ehitamise tehnoloogiatega. Teame, et seda rada on edukalt käinud meie naabrid Skandinaavias, kes püstitavad eesti ettevõtjate kaasabil puidust kõrghooneid. Meie roheliste riigihangete juhised on välja töötatud juba aastaid tagasi, ent ometi ei kõnele riiklik tellimus selle tõsiseltvõtmisest. Üsna skisofreeniline on sellises olukorras panna põhivastutus kliimaneutraalsusesse investeerimisel erasektorile, kui riik ise suurkliendina jätkab vastupidiste tellimuste esitamist.

Sander Jahilo, keskkonnaekspert