Alkoholi suurtootjad naudivad kasumeid, väiketootjad hoiavad kasvu tagasi

Muidugi tahaksid ka Eesti väikepruulikojad rohkem toota ja välisturge vallutada, kuid praegu kehtiva väiketootja määratluse tõttu tuleb neil end jõuga tagasi hoida. Nimelt kehtib Eesti riigis täna maksusoodustus väikepruulikodadele, kes toodavad aastas vähem kui 600 000 liitrit õlut. See tähendab, et erinevalt suurtootjatest nagu Saku või A Le Coq, kelle aastane toodang küünib 100 miljoni liitri kanti, peavad väikepruulijad tasuma 50% õlleaktsiisi tavamäärast. Varem see kõik toimis, kuid seoses käsitööjookide populaarsuse ja kultuuri tempoka kasvuga viimaste aastate jooksul jääb seatud piir täna väiketootjatele madalaks ning hoiab nende äri arengut tagasi. Aktsiisi soodusmäära piiri ületamisel maksukoormus kahekordistub ning seetõttu seavad mitmed tootjad endale laiendusi kavandades piiranguid - kuigi nõudlust jagub küllaga.

Praegu pole veel ükski kodumaine väiketootja “maagilise piirini” jõudnud, kuid juba järgmisel aastal juhtub see väga suure tõenäosusega, sest Eesti käsitööõllede nõudluse tõttu kõikjal maailmas kasvab ka tootjate ambitsioon - juba täna võib leida meie väikepruulijate toodangut vabalt ka Skandinaavia suurimates poekettides, kuid samuti USA-s, Hiinas ja Lõuna-Koreas. Ometigi ei tohiks riik kohelda ligi 200-kordse suuruse vahega tootjaid maksumaksjatena võrdsetena . Aktsiiside tasumise eripära tulemusel “karistatakse” praegu kurioossel kombel just eksportivaid ettevõtteid: tootmismahu arvestusse läheb nii Eestisse kui välisturgudele müüdud toodang ning kui välisturgudel läheb hästi, siis Eestis satutakse maksustamise mõttes samale pulgale suurtootjatega.

Kolme päeva jagu A Le Coqi rekkasid Läti piiripoodidesse = väikeõllepruulija aastane toodang

10. juulil ilmunud Postimehe artiklis kirjeldatud ilmeka näite kohaselt sõidab A Le Coqi juhi Tarmo Noobi sõnul iga päev Läti piiripoodidesse viis 30 000 liitrit mahutavat rekkatäit õlut - seega päevas 150 000 liitrit ja nädalas vähemalt 750 000 liitrit, kui rekkamehel puhkepäeval puhata lastakse. Täna ei suuda sellist kogust toota ükski Eesti väikepruulija terve aasta jooksul!

Olukorras, kus suurimate väikeõlletootjate aastane toodang küünib 500 000 liitrini, ületatakse maagiline 600 000 liitri piiri tõenäoliselt juba 2019. aastal. Samas jääb arusaamatuks, miks hakkab riik kohtlema selliseid väiketootjaid sarnaselt suurtootjatega, rakendades neile sama maksukoormust hoolimata asjaolust, et tootmismahtude vahe sadu miljoneid liitreid tootva megatehasega on pea 200-kordne. Rääkimata toorainete, seadmete ja muu tegevuseks vajaliku hankimisest, mille puhul suurtootjatel on tohutu mastaabieelis.

Vaatame võrdluseks kasvõi Läti, kuhu ka meie suurtootjad oma õllesid veavad. Lõunanaabrite juures rakendub soodusaktsiis tootjatele, kes ei ületa 5 miljoni liitri piiri. Soomes on piiriks aga koguni 15 miljonit liitrit ning Euroopa Liit lubab väiketootjaks arvata kuni 20 miljoni liitrise aastatoodanguga pruulikoja. Muide, veini ja siidri väiketootjatele ei rakendu Eestis ühtegi soodustust ja nemad on aktsiisiga maksustamise mõõtes võrdses seisus Saku, A Le Coqi ning teiste suurtootjatega, samas kui nii mõneski Euroopa riigis on sarnased pere-ettevõtted üldse aktsiisist vabastatud! Praegune aktsiisipoliitika muudab väiketootjate, kelle sõnumiks on “jooge vähem, aga kvaliteetsemalt”, tegutsemise paratamatult keeruliseks ning tuleb tõdeda, et selle kaudu toetatakse kaudselt kahte suurt väliskontserni.

Suurem aktsiisisoodustus jõuaks käibemaksu ja tõõjõumaksudena riigile tagasi

Kodumaisel kapitalil ja kodumaisest toorainest käsitööjooke valmistavad väikepruulijad soovivad, et ka Eestis lükataks soodusaktsiisi piir 5 miljoni liitrini ega koheldaks 200 korda väiksema toodanguga väiketootjaid võrdselt suurtega. Muidugi on asi ambitsioonis ja soovis Eesti käsitööjoogi kultuuri ka laiemalt tutvustada. Enamik eesti väikepruulijaid tegutseb väljaspool Tallinna ja see tähendab, et kokku annavad rohkem kui 50 õlle, siidri või veini tootmisega tegelevat ettevõtet tööd ligikaudu 200 inimesele kõikjal üle Eesti, panustades seeläbi regionaalpoliitikasse ning pakkudes elatise teenimise võimalust piirkondades, kus töökohti vähe.

Väikepruulimine toetab oluliselt ka kohalikku turismi ja aitab Eestit veelgi tugevamalt maailmakaardile märkida. Meie käsitööjoogid on juba täna tippkvaliteediga - selle kinnituse saime ka möödunud nädalavahetusel toimunud Eesti Väikepruulijate Festivalilt, kus tuhanded huvilised - sealhulgas külalised üle maailma - meie joogikunsti tunnustasid.

Aktsiisi soodusmäära piiri tõstmine võiks tuua riigile ka rohkem käibemaksu ja tööjõumakse, sest aktsiis moodustab käsitööna valmistatud õlle, siidri ja veini hinnast reeglina vaid 6-7%, samas kui käibemaks 20%. Ükski väikepruulikoda täna veel Eestis kehtiva aktsiisisoodustuse piirini jõudnud ei ole, seega mingit negatiivset mõju see riigieelarvele täna kaasa ei tooks.

Seega - kuidas siit edasi liikuda? Kas soodustame uue konkurentsivõimelise tööstusharu arengut, loome uusi töökohti ja edendame Tallinnast väljaspool toimivat ettevõtlust või hoiame jõuga kasvu tagasi?

Autor: Enn Parel, Põhjala pruulikoja juht ja Eesti Väikepruulijate Liidu juhatuse liige