Taastuvenergial on raskuste kiuste suur potentsiaal

Eesti on seadnud endale ambitsioonikad eesmärgid suurendada taastuvenergia osakaalu energiamajanduses. Energiamajanduse arengukava 2030+ kohaselt peaks taastuvenergia osakaal 2030. aastaks olema 50%, seejuures soojamajanduses 80% ning elekrimajanduses 50%. Arvestades kriitilist kliimaolukorda ning energiasektori ülemaailmseid suundumusi, siis ega vähemaid eesmärke ei saakski seada.

Kui üldiselt on Eesti olnud taastuvenergia kasutusele võtmisel ELi liikmesriikide seas esirinnas, ületades endale võetud kohustusi, siis viimastel aastatel kahjuks märgatavat kasvu pole esinenud. Varasemalt on peamine kasv tulnud kaugkütte üleviimisest biomassile ning tuuleparkide rajamisest.

Päikeseenergia kasutamine on ka tormiliselt kasvamas, aga selle mahud jäävad siiski pigem tagasihoidlikuks. Kuna suuremates linnades on kaugkütte biomassile üleminek juba toimunud, siis pole siin enam väga suurt kasvu oodata. Tuuleenergial on küll Eestis väga hea potentsiaal, aga erinevatel põhjustel on mitmed suured projektid praeguseks takerdunud.

Selgusetus toetuste osas

Taastuvenergia toetused on Euroopas jõudsalt vähenenud, ent tehnoloogia pole siiski veel jõudnud sellisesse küpsusastmesse, et projekte oleks võimalik teha täitsa ilma toetuseta. Seega on toetuse maksmine endiselt taastuvenergiatootjate jaoks eluliselt oluline küsimus. Taastuvenergiaprojektide rajamist on viimastel aastatel selgelt pärssinud ebakindlus toetussüsteemi osas. Aastaid oli õhus toetussüsteemi muutmise teema, aga puudus selgus, milline saab uus süsteem olema, millal see rakendub ja kas see võib mõjutada ka olemasolevaid projekte. Kuna energiaprojektid on investeeringumahukad, siis ei julge ükski investor sellise ebakindluse taustal investeerimisotsust langetada. Õnneks on praeguseks regulatsioon elektrituruseaduse muudatuste näol paika saanud, ent täit selgust pole ikka veel saabunud.

Esmalt on paras segadus n-ö vana toetusskeemi alla mahtuvate projektide osas, kuna olemasoleva tootja definitsioon seaduses ei ole just teab mis selge. Ent see probleem puudutab üksnes konkreetseid projekte ning ühtlasi on seadusega antud Eleringile õigus ja kohustus arendaja taotluse alusel anda eelhinnang projekti vastavusele olemasoleva tootja määratlusele.

Uute projektide osas näeb seadus ette toetuste jagamise vähempakkumise süsteemi alusel, mis on iseenesest positiivne, kuna seeläbi peaks konkurentsis selguma n-ö toetuse turutase. Samas ei ole riik tänaseks avaldanud, millal ja millistes mahtudes vähempakkumisi korraldada plaanitakse. Kuna energiaprojektide kavandamine on pikaajaline protsess, siis oleks vajalik, et riik avaldaks mitme aasta plaanid ette. Näiteks Leedu riik on teatanud, et kavatseb tuleva aasta kevadel avaldada kolme järgneva aasta vähempakkumiste plaanid, seejuures viiakse vähempakkumised läbi tehnoloogianeutraalselt. Kuna välisiinvestorite jaoks ei ole väga suurt vahet, kas teha investeering ühte või teise Balti riiki, siis ei tohiks Eesti oma plaanide ja regulatsioonide selguse osas teistest Balti riikidest maha jääda.

Asukohavalikuga seotud raskused

Viimasel ajal on saanud palju kõlapinda energiaprojektidega seotud erinevad vaidlused. Küll tühistati naabrite õiguste riivamise ja keskkonnakaalutluste tõttu kohtu poolt Tamba tuulegeneraatorite ehitus- ja kasutusload ning Esivere tuulepargi detailplaneering, siis käib võitlus Tootsi Suursoo pärast, vennad Sõnajalad veavad riigiga vägikaigast riigikaitseliste piirangute tõttu, Hiiu tuulepargi arendus saadeti keskkonnakaalutlustel tagasi stardijoonele ning Est-Fori eriplaneeringut ei julgetud kogukonna vastuseisu tõttu isegi menetlema hakata.

Iga vaidluse taust on erinev ja ei saa ehk liiga suuri üldistusi teha, ent teatavad ohumärgid on siin sektori jaoks siiski paistmas. Üha tugevamalt on asutud kaitsma riigikaitselisi, looduskaitselisi ja kogukondlikke huve, mis jätavad üha vähem ruumi vajalike energiaprojektide elluviimiseks. Seega peaks riik mõtlema, kuidas oleks siiski võimalik mõistlikult ka energeetikaalaseid huve edendada. Näiteks peaks riigil olema hea tahtmise korral võimalik leida lahendusi riigikaitseliste piirangute leevendamiseks, tehes vajadusel selleks ka investeeringuid.Eks energiaprojektide arendajad peavad ka ise n-ö käigult õppima. Kahjuks on meie planeerimisalane praktika endiselt alles kujunemisjärgus, mistõttu ei ole ka hoolika kodutöö tegemisel võimalik kõiki vigu vältida. Seda näitas ilmekalt Hiiu tuulepargi vaidlus, kus riigikohus tunnistas kehtetuks tuulikute mereala planeeringu. Samas oli riigikohtul selleks ka mitmeid kaalukaid argumente.

Riigikohtu peamiseks etteheiteks oli, et planeerimismenetluses läbi viidud keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus olid paljud uuringud jäänud teostamata, viitega, et need teostatakse hiljem konkreetsete lubade väljastamise menetluses, kuna planeerimismenetluses pole veel detailsed tehnilised lahendused paigas. Selle tagajärjel jäi tegelikult välja selgitamata, kas potentsiaalsete tuulepargi-aladena näidatud merealad selleks põhimõtteliselt üldse sobivad.

Riigikohtu arvates peaks aga maakonnaplaneeringu kehtestamisel olema siiski erinevate alade põhimõttelise sobivuse küsimus lahendatud, kuna hilisemates loamenetlustes analüüsitakse juba üksikute objektide keskkonnamõju, aga mitte laiemal alal optimaalsete asukohtade valimist ega erinevate objektide koosmõju.

Ühtlasi märkis riigikohus, et keskkonnamõju strateegiline hindamine peaks mängima aktiivset rolli planeeringulahenduse kujunemisel, mitte piirduma planeerimisprotsessis väljatöötatud lahenduse mõjude hindamise, tagantjärele korrigeerimise ja leevendusmeetmete väljapakkumisega.

Seega tuleb riigikohtu juhistest järeldada, et planeerimismenetluses tuleb energiaprojekti asukoha põhimõttelise sobivuse otsustamiseks vajalikud uuringud kindlasti ära teha, mitte neid projekti hilisemasse faasi lükata. Samuti peab keskkonnamõju strateegiline hindamine olema dünaamiline protsess, mis on n-ö dialoogis planeeringulahenduse kujunemisega.

Kuna Eesti kohtupraktika sarnastes küsimustes on veel ahtavõitu, ent samas põhineb Eesti keskkonnamõjude hindamise regulatsioon paljuski Euroopa Liidu asjakohasel direktiivil, siis tasub energiaprojektide arendajatel analüüsida põhjalikult ka Euroopa Kohtu praktikat – millele on ka riigikohus oma otsuses viidanud. Igatahes on keskkonnaküsimused kohtupraktikas ühiskonna arenemisega üha olulisemaks muutunud, mistõttu tuleb energiaprojektide arendamisel sellele varasemast oluliselt rohkem tähelepanu pöörata.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Eestil on endiselt väga hea potentsiaal taastuvenergia kasutamise oluliseks laiendamiseks ning loodetavasti õnnestub riigi ja energiasektori ühiste jõupingutuste tulemusel ka eespool kirjeldatud probleemid hõlpsasti ületada ning antud potentsiaal realiseerida.

Autor: Aivar Taro, Advokaadibüroo COBALT partner