Vetevool: aktsiisid on natuke metsa läinud

Kogenud ettevõtja Mati Vetevool (73) nimetab ennast väga rikkaks meheks. “Mul on kaheksa lapselast ja nemad on nii suur rikkus, et enam suuremat olla ei saagi,” ütleb Vetevool ja lisab, et just laste nimel tuleb ka äriotsuseid teha ettevaatlikult.

“Riske peab võtma kuratlikult kainelt, ei tohi pea ees tormata,” hoiatab ta. “Võib-olla olime julgemad ja tormasime rohkem siis, kui olime väiksem ettevõte. Riski osakaal oli siis piisavalt väike ja mis siis sellest, kui lendabki kõik vastu taevast – lähen siis lihtsalt elektritöö peale tagasi. Aga nüüd ei saa enam öelda, et lähen tagasi, sest mida ma siis oma lastelastele jätan?”

Näib, et M.V.Woolis on riskid siiskid hästi juhitud, sest 2017 oli ettevõtte jaoks tubli kasvuaasta. “Meil oli mullu Eesti käive natuke üle 15 miljoni euro –see oli väga võimas number. Alles kolm-neli aastat tagasi sisaldas see ka eksporti,” on Vetevool koduturu kasvuga rahul. Kui eksport juurde arvestada, kasvas müügitulu mullu ligi viiendiku võrra, 23,6 miljoni euroni. “Eesti turg kasvas meil mullu 22% ja see on väga suur number. Paistab, et tänavu kasvame jälle – niipalju enam ei tule, aga natuke ikka,” loodab Vetevool ja prognoosib, et Eesti-sisene müügitulu kerkib tänavu 16–17 miljoni euro kanti.

Vetevool tunnistab, et eestlased on ka jõukamaks muutunud ja ostujõud on kasvanud. “Trend liigub sinnapoole, et ostja tahab kodus karbikese lahti teha ja kohe süüa. Elutempo on kiire ja see muudab tarbimist, inimestel on kiire ja kaup peab olema valmis,” kirjeldab ta turutrende.

M.V.Wool pälvis oma uue tootega külmsuitsu klaarsäga ka Eesti parim toiduaine 2018 tiitli. 

Kuidas sündis Eesti parim toiduaine 2018 külmsuitsu klaarsäga viilud õlis?

Jõudsime selle tooteni juhuslikult. Kõigepealt käidi meile seda kala pakkumas ja mõtlesime, et sellel võiks jumet olla küll. Võtsime sellega tegelemise tõsiselt käsile ja toome seda Hollandist sisse. See toode on väga vaevaliselt liikunud, sest rahvas ei tunne seda kala. Esimesel aastal me tulu ei teeninudki ja ehk teenisime natuke kahjumitki. Samas igasugune toote sissetöötamine ongi kulu. Nüüd tasub see toode enda juba ära.

Peale selle on meil turul ka n-ö kalasolkijaid – selliseid firmasid on kahjuks olemas.

Kuidas parima toiduaine tiitel toote müügitulemustele mõjus?

Kui võitsime, siis klaarsäga müük kasvas kahe ja poole või isegi kolmekordseks. Enne seda nägime ikka kurja vaeva, ei saanud poodidesse sisse. Kohe pärast tiitli võitmist hakkas toode kõigile meeldima. Eriliseks teeb toote ikka see, kui tooraine on puhas ja hea maitsega. Klaarsäga on hakanud päris hästi minema.

Mida see turusolkimine täpselt tähendab? Müüakse klaarsäga, aga karbis on midagi muud?

Jah, need on ettevõtted, kes müüvad klaarsäga nime all angersäga värskena ja fileena. Kuna klaarsäga võitis auhinna ja me oleme sellele reklaami teinud ning rahvas tahab seda ka osta, siis üritatakse angersägast klaarsäga teha. On teatud ettevõtted, kes ei mängi ausate kaartidega. Mingil määral me selle vastu ka võitleme, aga siin jäävad tihti meie käed lühikeseks.

Kuidas see võitlemine käib?

Näiteks veterinaaridel oleks väga lihtne minna ja vastav firma vahele võtta. Panna peale müügi- ja tegutsemiskeelud. Meie oleme sellele tähelepanu juhtinud, et tootel on kirjas klaarsäga, aga tegemist on ju angersägaga. See on alatu tegevus ja nad on ka vahele jäänud.

Kui suurt huvi uued tarnijad M.V.Wooli vastu tunnevad?

Toorainepakkujaid on iga päev ja nädal, aga me oleme küllaltki jäärapäiselt kindlate tarnijate juures. Ostame lõhet 1998. aastast Norrast ja meil on seal kokku kuus-seitse tarnijat. Norras on neid samas sadu, kuid me ei vaheta tarnijaid, sest praegused müüvad meile head kaupa. Miks me peaks siis vahetama?

Väga kuulus angersäga kasvataja on Avo Leok, kes kasvatab korralikult ja ka hind on kvaliteedile vastav. Me oleme seda ostnud ka 60protsendise hinnaga Lätist ja Poolast, kuid see pole kvaliteetne. Näiteks väga suur kulu on see, et hoida kala puhtas vees. Kui sa hoiad ühes kuupmeetris 200 või 600 kilo kala, siis mida rohkem on kala selles kuupmeetris, seda suurem on reostusaste – see mõjutab kala maitset. Kui tooraine ei ole kvaliteetne, siis on väga raske teha kvaliteetset toodet. Miks peaksime temalt angersäga ostmise ära lõpetama ja mujalt ostma, kui teame, et mujal on kvaliteet viletsam?

Täpselt sama lugu on Hollandi tarnijaga – temaga on meil tehtud selline leping, et ta ei müü Baltikumis kellelegi peale meie.

Kas klaarsägaga vaatate ka eksporditurgude poole?

Praegu me seda veel välja ei vii, aga kindlasti vaatame ka ekspordi poole. Tahtjaid on juba olnud, isegi Holland ise tahab, et klaarsäga siit ka tagasi saadaksime. Holland võibki olla esimene turg, kuhu me klaarsäga viima hakkame, kuid see on veel läbirääkimiste etapis.

Me oleme pakkunud ka soomlastele ja nad on ka siin käinud ning kiitnud, aga probleem on selles, et seda kala ei tunta Soomes. Kui sul on valikus 20 kalaliiki, millest sa tunned viit, kümmet tunned natuke ja viit ei tunne üldse, siis viimase viie puhul ei riskita. Klaarsäga vajab reklaami, aga me ei ole suutelised teises riigis sellist reklaami tegema.

Kui keeruline on Eesti kalatoodete turul silma paista?

See on päris keeruline ja ka kulukas. Me oleme mõne meie arvates maailma tasemel tootega turule tulnud, kuid avastanud siis, et pole nõudlust. Oleme saanud suure surmaga sortimenti sisse, kuid seejärel sortimendist jälle välja kukkunud, sest inimesed ei osta. Näiteks paar aastat tagasi proovisime müüa peenetes alumiiniumkarpides forelli- ja lõhefileed, kuid nõudlust polnud. 30 karpi nädalas ei ole ju müük. Ka mujal maailmas on see samamoodi.

Räägime natuke ka investeeringutest. Millesse kevadel investeerisite?

Investeerisime fileerimisseadmesse, mis jõudis kohale 14. mail ja alustas tööd 15. mail. Tegemist on peaaegu täisautomaatse liiniga, mille soetasime Taani ettevõttelt Marel ja mis maksab üle poole miljoni euro.

Tegelikult enamik meie seadmetest on Mareli omad, meil on nendega hea kontakt. Seadmed peavad hästi vastu ja näiteks taanlaste seadmeid ei saa itaallaste omadega võrreldagi. Kui tahad tööd teha, osta Taani omad, kui tahad parandada, võta Itaalia seadmed – töökindluse vahe on suur.

Seadmed peavad olema tasemel. Meil oli olemas korralik fileerimismasin, mis oli ka korraliku tootlikkusega, ja nüüd soetasime uue. Kui eelmine masin tegi 15 tonni forelli või lõhet päevas, siis uuest masinast saame päevas läbi lasta 25 tonni lõhet või forelli. Kokku investeerime sellel aastal üle miljoni euro.

Kas peaaegu automaatne tähendab seda, et ka töötajaid on vähem vaja?

Jah, ütleme nii, et kaks ja pool inimest vabanes selle tõttu. Saime juurde tootlikkust ja efektiivsust. Kui masin lõikab protsendi vähem, siis 15 tonni puhul tähendab see 150 kilo. Teine masin lõikab 25 tonni päevas, mis tähendab, et sama inimeste arvuga toodame 10 tonni rohkem ja ka selle võrra tuleb fileed rohkem. See on kolossaalne.

Kui murelikult Eesti tööjõuturu olukorda muidu jälgite?

Tööjõuturg on keeruline. Vihterpalu tehas töötab meil õnneks püsiva töötajaskonnaga. Tabasalus oleme suutnud tööjõuliikuvuse samuti suhteliselt minimaalseks viia. Meil on töökohad küll praegu täidetud, aga loomulikult on see suur mure. Palju on üleostmisi ühest ettevõttest teise – seetõttu on ka palkade tõus kiire. Minu arvates peame kogu Eestis suutma ettevõtteid niipalju mehhaniseerida, et mingi osa inimesi jääks üle teiste ametite jaoks.

Probleem on ka see, et praegustes toetusmeetmetes küsitakse siiamaani, mitu töökohta sa juurde tekitad, kuid see on minu hinnangul eelmise sajandi teema. Inimesed, kes nii küsivad, on ajast maha jäänud. Küsida tuleks hoopis nii, et kui ettevõte investeeringu teeb, siis mitu töökohta säilib. Ega inimesed tööta jää, sest nende jaoks, kes tööd teha tahavad, on turg on väga lahe. Probleem on nendel, kes tööd teha ei taha.

Nii nagu kasvab palgasurve töötajalt tööandjale, kasvavad ka tööandja nõudmised töötaja suhtes. Samamoodi nõuab ka tööandja töötajalt korralikumat tööd, sest see on ainus võimalus, kuidas tööandja saab palgasurve üle elada. Kui töötaja teeb paremat tööd, on võimalik ka rohkem maksta, ning ma ütlen, et töötajad saavad sellest juba päris hästi ka ise aru.

Palgad tõusevad töötlevas tööstuses praegu keskmiselt 6–7% aastas. Kas teil on ettevõttes sarnane tempo?

See on samas suurusjärgus. Maksame küllaltki head palka, aga tõus jätkub ja töötajate poolt on küsimist. Üks küsib ja teine küsib – see on iga-aastane protsess. Usun, et kümne aasta pärast on see samamoodi, sest inimene jääb inimeseks.

Üks kuum teema on praegu ka aktsiisipoliitika. Kuidas sellele vaatate?

Loomulikult tahab riik oma kassat täita. Ilma selleta ei ole võimalik elada, sest kui meil pole õpetajaid, tuletõrjujaid, arste või koolimajasid jne, siis ei ole meil midagi. Need asutused, mis on riigi hallata, peavad oma raha saama. Ka neil on õigus hästi elada ja palka saada.

Aga aktsiiside puhul peab otsustajatel olema täpselt teada, mis toimub meie ümber, sest üksinda lahmimise tulemusi on meil praegu näha. Inimesed ei teinud oma tööd põhjalikult. Aktsiistulud on tähtsad ja täpsed, nende puhul tuleb täpselt vaadata ümbritsevat. Mina ei saa ju hinda lihtsalt tõsta, sest ma pean teadma ja jälgima, mis turul toimub. 

Aktsiisid on meil natuke metsa läinud. Kui aktsiise kogutakse kindlal eesmärgil, siis see aktsiis tuleb ka kulutada kindlal eesmärgil, mitte suunata mujale. Vastasel juhul on see kellegi või millegi doteerimine ning see tekitab ebavõrdsust.

Kuidas aktsiisiaugud katta?

On vanasõna, et küll aeg kõik haavad parandab. Eks kõik riigid on oma eelarvetega hädas, aga kust on kõige lihtsam võtta? Ikka aktsiisidest. See on küll libe tee, aga sellele teele ikka aeg-ajalt minnakse. 

See viimane alkoholiaktsiisi tõus toob meile rohkem kahju kui kasu – olen selles kindel. Siin peaks need juhid olema nii julged ja ütlema, et nad läksid sellega rappa. Kui erafirma oleks nii suure puudujäägini jõudnud, siis oleks ta pankrotis. Riigis on aga hea, sest kõik maksavad kinni meie inimesed. See tähendab, et raha läks meie kõigi taskust. Meil kõigil jäi midagi selle eest saamata ja meil kõigil jäi midagi selle eest tegemata. Selle eest tuleb võtta vastutus. 

Kui vastutab kollektiiv, siis vastutust ei ole. Seni, kuni sellist kommet ei ole, võivad teha kõik, mis tahavad. Nii nagu teeb riik, teeb ka rahvas. See on minu arvamus. Kui inimene on ikka seatembu valmis teinud, siis see peaks tähendama poliitilise karjääri lõppu. Samas, kui ma mõtlen Eesti riigi peale, siis see riik on meil olnud super – aga me peame veel paremad olema!

Kuidas olla parem?

Raske öelda… Peame korralikult tööd tegema, püüdma, olema abivalmis, aitama nõrgemaid – see on meie kõigi kohustus. Kui hakata mõtlema, siis ma olen kindel, et see osa Eesti rahvast, kes töötab, kuulub ka ühe protsendi maailma rikkamate hulka. Me oleme niivõrd heal elujärjel ja sellele vaatamata viriseme iga päev. 

Hakkame endast peale! Me ei saagi veel tahta Soome või Saksamaa rikkust, sest me oleme olnud ilma riigita üle 50 aasta. Meil tuleb olla hea ja toita riiki, kuid ka riigiisad peaksid mõtlema sellele, mis me nende kätte oleme usaldanud, sest sellega tuleb väga auväärselt ringi käia.

 

NB! M.V.Wooli omanik ja juht Mati Vetevool esineb 22. novembril 2018 toimuval konverentsil "Tööstuse Äriplaan 2019", kus kõneleb ettevõtte plaanidest, hirmudest ja ootustest uuel aastal. Programmi ja piletid leiate siit.