Allikmäe: toodame kummalise haridusega inimesi

Swedbank avaldas täna tööstusettevõtete uuringu tulemused, kus ühe suure probleemina toodi taas välja tööjõupuudus. Uuringus osalenud tööstusettevõtetest 53% ehk üle poole nimetas just seda ettevõtte arengut piiravaks teguriks. Veel aastatel 2016 ja 2017 oli sama näitaja vastavalt 42% ja 44%.

Ettevõtete sõnul tihti vajalike oskustega spetsiliste lihtsalt ei koolitata. Enim tunnevad töösturid puudust näiteks masinaoperaatoritest, inseneridest, keemikutest, tööpingi operaatoritest ja mehhatroonikutest. Uuringu ülevaadet näed SIIT.

Viimasel ajal on kutsekoolidele väga palju ette heidetud seda, et tööstusettevõtted ei saa koolist vajalike oskustega inimesi.

Harju Elektri peadirektor Andres Allikmäe ütles uuringu tutvustusel Tööstusuudistele, et meie kuvand on selles osas lihtsalt vale. "Soome tegi aastal 2007 või 2008 dramaatilise muutuse oma ametikoolide süsteemis ja nüüd on ametikoolid Soomes väga populaarsed. Ametikoole ja ametikõrgkoole on tehtud igale poole. Ametikõrgkool on meie mõistes rakenduslik kõrgharidus. Inimesed Soomes lähevad sinna, sest selle taga on väga tugev riiklik programm ja toetus - neid inimesi soositakse," sõnas Allikmäe.

"Meie toodame väga kummalistel erialadel bakalaureuse- ja magistrikraadiga inimesi, kes kurdavad, et ühiskond ei hinda neid või ei paku tasuvat tööd või üldse midagi - sealt hakkab see asi peale," lisas ta.

Järgneb intervjuu Andres Allikmäega:

Swedbank avaldas täna 7. korda läbiviidud tööstusettevõtete uuringu. Millises seisus Eesti tööstus on?

Ma arvan, et Eesti tööstuse seis on üle keskmise. Tööstus on viimasest tuntavast kriisist hästi kosunud ja mul on hea meel selle üle, et mitmed väikesed ettevõtted on arenenud. Küllap on see üle aegade tugevaim indikatsioon, et olukord on praegu hea.

Uuringust selgus, et peamine pidur on ebakindlus. Kuidas teie sellele vaatate?

On asju, mida saab muuta, ja asju, mida ei saa. Küllap on täna moodne nende asjade üle natuke ka hädaldada - ja seda ka õigustatult -, aga kui seda otseselt muuta ei saa, siis tuleb teha neid asju, mida saab muuta. Ma arvan, et ehkki maksuseadused ja muudatused on käpardlikud, siis ettevõtja on ikka ettevõtlik. Ta saab hakkama ja suudab opereerida. Minu meelest me pöörame tihti pisikestele asjadele koletult palju tähelepanu, selle asemel et pealöögi suunaga tegeleda.

Swedbank soovitab teha koostööd, pöörata tähelepanu haridusele, strateegilisele partnerlusele, teadus- ja arendustegevusele jne. Kas teie hinnangul on meil näiteks puudu n-ö suur plaan?

Mul on kogu aeg selline tunne. Minu jaoks on Eesti väga hea riik, aga ta on niivõrd väike, et me ei tohiks kõigega tegeleda. Me peaksime andma riiklikud suunad ja kindel on see, et teatud teemadega on mõtet Eestis tegeleda. Kui me keskenduksime ja annaksime selge signaali, et riik toetab näiteks eksporti, siis see on väga tugev sõnum. Aga kui me jääme väga killustatuks, siis on ennatlik oodata, et tulemus on ühel hetkel kõikides valdkondades erakordselt hea. Paljud probleemid hakkavadki pigem peale sellest, et oleme hästi killustatud.

Meil oli narratiiv, aga me ei saanud sellest päris täpselt aru. Võib-olla tuleks ettevõtjaid rohkem kuulata, ja teisi tarku inimesi või akadeemikuid, et mis see suur siht siis lõpuks olla võiks. Teatud politiseeritud töörühmad siit tõenäoliselt kuskile edasi ei vii. Ma julgen toetada seda, et peaksime oma eesmärkides olema palju konkreetsemad.

Uuringust selgus ka, et digitaliseerimist ja automatiseerimist peetakse väga oluliseks. Kui oluliseks teie seda peate? Kas hindaksite 10-palli süsteemis selle küsimuse olulisust samuti maksimaalselt?

Kahtlemata. See on protsess, mis on käimas, aga see pole ühekordne aktsioon. Digitaliseerimine avaldub automatiseerimises, aga see avaldub ka erinevates infosüsteemi kasutamistes ja muudes taolistes asjades. Me peame sellega tegelema ja näitame, et me seda ka teeme, sest tegemist on argumendiga, mis müüb, aga pikas plaanis on see teekond tootlikkuse poole. Tootlikkus ei ole ainult sellistes kohtades, kus midagi kätega valmis tehakse, vaid ka protsessides.  

Üle poole uuringus osalenud ettevõtetest tõi esile tööjõuprobleemi. Kuidas seda lahendada? Tööjõukvoot oleks siin abiks?

Tõenäoliselt kvoot aitab, kuid see pole ainuke. Tõõjõu leidmine on probleem ja ma ütleksin, et ennekõike just kvaliteetse tööjõu leidmine. Ma võin eksida numbris, aga meil on kuskil 14 000 inimest täna Eestis töö otsinguil. Neid ootaks umbes 30 000 töökohta, aga nad ei saa kunagi kokku, sest ootused on erinevad. Need ootused tuleks kokku viia, aga see on natuke riiklik mure. Ja see on ka nende institutsioonide, kes nende inimestega tegelevad, mure. Nende mõttemaailma tuleb muuta - on töö, mida nad võiksid teha, kuid selleks tuleks ümber õppida või midagi muuta. Inimeste maailmavaade peaks ümberõppe ja täiendõppe suhtes muutuma.

Kutseharidus tekitab viimasel ajal paksu verd.

Jah, asi on selles, et meie kuvand selles osas on vale. Soome tegi aastal 2007 või 2008 dramaatilise muutuse oma ametikoolide süsteemis ja nüüd on ametikoolid Soomes väga populaarsed. Ametikoole ja ametikõrgkoole on tehtud igale poole. Ametikõrgkool on meie mõistes rakenduslik kõrgharidus. Inimesed Soomes lähevad sinna, sest selle taga on väga tugev riiklik programm ja toetus - neid inimesi soositakse.

Meie toodame väga kummalistel erialadel bakalaureuse- ja magistrikraadiga inimesi, kes kurdavad, et ühiskond ei hinda neid või ei paku tasuvat tööd või üldse midagi - sealt hakkab see asi peale.

Kuidas otsustajaid veenda, et ka meil oleks vaja muudatusi ja ehk teises suunas joosta?

Joosta pole kuskile ja see peaks olema riiklikult öeldud, mis on oluline. Mida me teeme ja kuidas teeme? Peame leppima z-generatsiooni ootustega ehk noorte inimestega, kelle jaoks on maailm selline, nagu nemad seda tahavad. Me peame pakkuma neile seda nii, nagu nemad seda tahavad, aga just vajalikele erialadele. Sellega tuleb tegeleda ja ma arvan, et Eestis on väga palju spetsialiste, kes sellega tegeleda võiksid.