Kutseõppe head ja vead

Uuringu “Uued vajadused tööstuses ja vajalikud kompetentsid mehhatroonika valdkonnas” eesmärk oli kaardistada mehhatroonikas vajalikke kompetentse ja tööstuse vajadusi praegu ja tulevikus.

Orientiiriks võeti periood kuni aastani 2020. Uuringu käigus kaardistati mehhatroonika senist taset Eestis, Soomes ja Lätis kutseõpetajate, vilistlaste ja ettevõtjate vaatevinklist ning otsiti võimalusi, kuidas uuendada vajalikke kompetentse nii, et käia ajaga kaasas ning täita tööturu vajadusi praegu ja tulevikus.

Järgnevalt toome lugejani selle, millised on eestlaste, soomlaste ja lätlaste arvates kutseõppe positiivsed ja negatiivsed küljed.

Positiivne eelkõige praktilisus

Eestlased. Nedia raportist selgub, et eestlaste meelest on kutseõppe tugevused ennekõike praktilised oskused ja oma kätega proovimine, mida kõrgkoolist tulnutel ei ole. Oluline on see, et saab keskenduda konkreetsele erialale ja õppida kasutama vastavaid seadmeid.

Kutsekoolist tulnute puhul on positiivne see, et hariduse baasil ja enda tahtmisest on inimesel võimalik saada tugevaks spetsialistiks. Lisaks kohanevad kutseõppurid paremini ja kiiremini ettevõtte reaalsete vajadustega. Neil on realistlik eluvaade ja tihti on nad valmis ka lihtsamaks tööks.

Uuringus vastanud kiidavad ka praegust kutsekoolide seadmeparki ja materjale, mis on suhteliselt uued. Efektiivsuse huvides võiks koolid koonduda erinevateseadmete osas. Siin saaksid koostööd teha kutse- ja ülikoolid.

Lätlased. Raportis märgitakse, et lätlaste hinnangul on hea, kui õpilased saavad praktilised teadmised, kogemuse ja eriala, millega ollakse tööturul konkurentsivõimelised. Neil ei ole probleeme töö leidmisega ja võrreldes keskkoolist tulnutega saadakse ka rohkem palka.

Hea on ka see, et kutsekoolid tegelevad ise praktikakohtade korraldamisega, sest muidu valitseks kaos.

Tugevustena tuuakse välja, et kutsekoolist tulnud saavad aru mehaanikast, tehnilistest dokumentidest ja neil on hea tehniline inglise keel. Samuti tuntakse automaatikat, programmeerimise aluseid ja tehnilisi programme nagu AutoCAD ja Solidworks.

Soomlased. Soomes tuuakse kutsekooli õpingute osas peale praktiliste teadmiste ja oskuste välja ka heade kommete ja õige suhtumise õpetamine. Näiteks seda, et vanemaid inimesti tuleb austada ja siseruumides peakatteid ei kanta. Lisaks muud üleüldised head reeglid, kuidas töökohas käituda.

Kutseõppes on head õppimistingimused ja pühendunud töötajad, kellel on aega oma õpilastega tegeleda, erinevalt sageli ettevõtetest. Õpe toimub nn töötubades ja teooriatunde on vähe ning see on hea võimalus õpilastele, kes ei ole võimelised lugema ja õppima raamatute põhjal.

Kuna baasteadmiste tase on hea, siis on ettevõtetel lihtne nende oskusi edasi arendada vastavalt nende vajadusele.

Õppuritel on võimalik juba noores eas alustada tööelu ja karjääri edendamisega. Samuti on positiivne võimalus õppida samal ajal kutsekoolis ja mõningatel kursustel keskkoolis. 

Puudusteks ma dal maine ja vananenud õppematerjalid

Eestlased. Kutseõppe peamine nõrkus on ühiskondlik mentaliteet ja suhtumine, et kutseõpe on kehv ja teisejärguline. See ei ole õige, sest tegemist on majanduse jaoks olulise oskustööjõu ja järelkasvu teemaga, leitakse raportis.

Sündivus on madal ja kõik võitlevad õpilaste numbrite pärast. Tuuakse välja, et riiklikult on väga olulised lõpetajate numbrid, aga mitte kvaliteet. Näiteks kui gruppi täis ei saa, siis ei finantseerita. Samas, kui on väiksem grupp neid, kes teavad, mida nad on õppima tulnud ja soovivad end selles arendada, siis on tegemist palju kvaliteetsema tulemusega tööturu jaoks.

Praegu valivad õpilastele eriala nende vanemad ning põhikooli tasemel inimesed ei pruugi vahet teha, kas nad tulevad õppima autotehnikat või automaatikat (näitena venekeelne sihtgrupp).

Õppe kvaliteediga on seotud järgmised tähelepanekud: teooria ületähtsustamine kutseõppes ehk tunnid on teoreetilised ja kuivad ning ei motiveeri õppima, õpingud sisaldavad liiga palju nn silmaringiaineid, millele kuluva ajavõiks suunata erialatundide jaoks, õppegrupid liiga suured ehk maksimaalselt 8 inimest oleks praktikumis optimaalne juhendada.

Samuti toodi välja vananenud materjal ja valed metoodikad ehk ei ole mõtet tehniliselt keerulist teksti lihtsalt ümber kirjutada. Rohkem võiks teha ülesandeid seadmete ja masinatega.

Paljude teemadega kiirustamine annab pealiskaudsed teadmised, kui mõnest teemast arusaamine valmistab raskusi või pead haiguse tõttu näiteks puuduma, siis on väga raske edasi minna. Ainete õpetamine sõltub ka väga palju õpetaja isikust ningkoostööst ettevõtetega. Praktikandid ei tea, milles nende praktika seisneb.

Lisaks tuuakse miinustena välja kooli juhtkond, kes ei lähe uuendustega kaasa, probleemid finantseerimisega, sest seadmeteparki on pidevalt vaja uuendada, vananev õpetajaskond ja raskus leida noori kvalifitseeritud spetsialiste. Kutsekooli järel ülikooli minek on võrdlemisi keeruline.

Ettepanekutena toodi välja, et õppetöö teeksid huvitavavaks erinevad (rahvusvahelised) projektid, rühmatööd ja teised meetodid.Ning interneti ja tehnika kasutamine võiks olla tunni ajal keelatud, sest õpilased tegelevad teiste asjadega ja ei suuda keskenduda.

Lätlased. Ka lõunanaabrite meelest on üldine suhtumine kutseõppesse probleemne. Õpetajatöö ei ole prestiižne, mistõttu on õpetajate järelkasvuga keeruline. Õpetajad ei tunne vastutust, mis juhtub nende õpilastega pärast kooli lõpetamist. Kutsekoolide rahastus on samuti probleemne.

Lätlaste õppekvaliteedis heidetakse ette, et õpilased ja nende teadmised on orienteeritud tehnoloogilistele uuendustele, et ajaga kaasas käia. Samal ajal vajaksid paljud ettevõtted ka vanade seadmete kasutamise oskust.

Levinud on arvamus, et kutsekoolid vajaksid õppetöös veelgi enam praktikat ehk oskusi lahendada praktilisi ülesandeid, põhjalikumalt täppisteadusi ja sügavamat arusaamist teooriast.

Liiga vähe on füüsikat, keemiat, matemaatikat ja arvutiteadusi. Napib ka teadmisi elektroonikast ja peamistest metalli füüsilistest omadustest.

Tuuakse ka välja, et õppes võiks olla rohkem simulatsioonisüsteeme ja tööstende, kus saab ise õppida. See võiks olla parim asi, kus saab ise töötada ja saada rohkem teadmisi.

Soomlased. Põhjanaabrite peamised probleemid on seotud sellega, et tööstuse üleüldine reputatsioon on madal ja seega ei tundu kutseõpe selles valdkonnas kuigi atraktiivne. Kuigi isegi teooriatunde on võimalikult vähe, leitakse, et paremad oskused saab siiski ainult läbi praktika ja seda osakaalu tuleb kindlasti suurendada.

Kutsekoolidel ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, et pidevalt uuendada tehnilist varustust. Soome põhikoolist tulnud õpilastel on üsna keeruline endale selgeks teha, milline on õige ja sobiv ala, mille õppimisega jätkata. Raske on motiveerida õppima tudengeid, kes ei ole olnud piisavalt edukad põhikoolis ja kelle ainuke võimalus ongi jätkata kutsekoolis masinatööstuse osakonnas.

Öeldakse, et lõpetanute sotsiaalsed oskused ja võimekus meeskonnatööks ei ole piisavalt head. Noored ei oska hinnata konkreetsele tööle kuluvat aega ja tööd ennast. Ka fookus võiks paremini paigas olla ehk kui töö ei ole lõpetatud või see ei ole korralikult tehtud, ei tohiks seda lükata edasi järgmisesse faasi või montaažiprotsessi.

Koostöö ettevõtetega ja töökohapõhine õpe on keeruline ja varieeruv. Kool peaks korraldama rohkem külastusi ettevõtetesse, sest noored ei tea nii hästi tööelu ja pärast esimest õppeaastat on raske muuta eriala. Praktikaaeg ettevõttes peaks olema pikem, neli nädalat teisel aastal on liiga vähe.