Palgasurvega on seni toime tuldud

Riigi majanduskasv on meil kukkunud Baltikumi aeglaseimaks. Palgakasv on kiire, ka tööstussektoris. Probleemiks on tööjõud. Samas on paranenud Eesti kaupade eksport ja juulis tõusis ka tööstustoodangu maht. Millist 2017. aastat meie tööstussektor oodata võib?

Majanduskasvu üldnumber koondab enda alla paljude erinevate tegevusalade tulemi ning viimastel aastatel on tegevusalade käekäik olnud väga erinev. Ka selle aasta kohta näitavad andmed, et majanduskasv on aeglane eelkõige raskuste tõttu kolmes tegevusalas – energeetika, mäetööstus ja kinnisvaraalane tegevus. Ülejäänud harudel on läinud paremini ning see peegeldub ka tööturul.

Töötlev tööstus on seni toime tulnud nii välisturgude nõrkuse kui ka kasvava palgasurvega. Samas on erinevused ettevõtteti suured. Väiksema lisandväärtuse ja madalama palgaga ettevõtetel on olnud raskem. Sellegi poolest on sektor tervikuna suurendanud eksporti ning küsitlusandmed näitavad, et eksportöörid hindavad oma konkurentsipositsiooni isegi paremaks kui aasta alguses, seda vaatamata tööjõukulude kiirele kasvule. Kasumite vähenemine töötussektoris näitab siiski, et tegutsetakse keerulistes oludes.

Järgmine aasta võiks tööstussektori jaoks tulla soodsam kui praegune, sest majandusaktiivsus on meid ümbritsevas regioonis järjepanu paranenud ning sama trend arvatavasti jätkub. See muidugi ei tähenda, et riskitase praegusel ajal madal oleks. Ka hiljutine Brexiti hääletustulemus ja sellele järgnenud turureaktsioonid näitavad, et ebakindlust on väliskeskkonnas küllaga. Samas eeldab välisturgude kasvust osa saamine jätkuvalt panustamist tootlikkuse ja lisandväärtuse parendamisse.

Tööstuse palgakasv ulatus teises kvartalis taas üle 7%. Kas palgakasv jätkab kiiret kasvu ka järgmisel aastal?

Tööturu olukord on ja jääb piiravaks, seda näitab ka hiljuti suurenenud vabade ametikohtade arv. Töötajate leidmine on üha keerulisem, sest rahvastik ja tööealine elanikkond kahaneb. Seetõttu jääb seni nähtud surve palgakulude tõusuks tõenäoliselt lähiaastatel kestma.

Samas tahaks rõhutada, et majandusarengu aluseks ei peakski olema mitte niivõrd elanikkonna ja töötajate hulga kasv, vaid võimalikult suure osa inimeste osalemine tööturul ja nende panus lisandväärtuse kasvatamisse. Vaid sel teel on võimalik tagada majandusareng, kus mitte üksnes majanduse maht ei suurene, vaid koos sellega kasvab ka sissetulekutase inimese kohta.

Kas peate reaalseks, et mõni ettevõte võib tootmise Eestist mõnda teise riiki kolida?

Seda on varem juhtunud ja juhtub kindlasti ka edaspidi. Eks see ole osa majanduse arengust ja meie jõudmisest rikkamatele riikidele järele. Võiks isegi ütelda, et see on hädavajalik selleks, et areng toimuks ja kestaks.

Kui majanduses toimub ümberspetsialiseerumine, struktuurimuutus, tööjõu kallinemine vms, mis muudab teatud ettevõtete jaoks oluliselt tegevuskeskkonda, siis peavad ka ettevõtted selles keskkonnas muutuma.

 

Selle aasta majanduskasv jääb Lätile ja Leedule alla. Kas järgmisel aastal on lootust, et näeme naabritega samalaadset kasvu?

Ühe aasta majanduskasv ei ole liiga kaalukas number, et vaid selle põhjal teha riikide paremusjärjestust – peame vaatama pikemat perioodi ning võrdlema ka taset, millelt kasvame.

Fakt on see, et Eesti on Lätist ja Leedust mitmes mõttes ees, näiteks erinevus palgatasemes on mõõdetav sadades eurodes. Ma ei näe põhjust, miks Eesti ei suudaks Läti või Leeduga samaväärset majanduskasvu saavutada. Ning käesoleva aasta esimeses pooles pole Läti majanduskasv väga palju Eesti omast kiirem olnud.

Mõistagi on majanduses mitmeid mõjutegureid, ent kui nüüd nimetada Eestikolm põhilist murekohta, millele peaksime enim oma tähelepanu suunama, et majandus rohkem käima saada?

Üldises plaanis tuleks lähtuda siinse ärikeskkonna ja majandusruumi ettevõtjasõbralikumaks muutmisest. Ühe võimalusena tuleks veelgi tähelepanelikumalt üle vaadata senine maksustruktuur ja -koormus, suurendada Eesti atraktiivsust investeeringute sihtriigina ning tõsta administratiivset suutlikkust – asjaajamise kiirust ja paindlikkust.