Kõmsi majad ja tema kõrgus töölisklass

“Miks?” küsin. “Vaatavad meid?”

“Nad aeglustavad alati,” vastab Henri Bekmann. “Meie näidismaja pärast. Potentsiaalsed ostjad. Huvitab. See siin on juba viies Greencube näidismaja Virtsus. Mõnigi mööduja peab hoopis kinni ja tuleb uurib lähemal.”

Oma nurk on väikemaja. Sealsamas Lõuna-Läänemaal Hanila valla keskuses Kõmsi külas ehitab 2014. aastal asutatud Greencube puidust väikesi tehasevalmis maju. Kokku on Eestis puitmajade tootjaid sadakond.

Maikuu lõpuks oli Greencube’is valminud 18 elamut, sauna ja suvilat. Sama palju andsid kokku aia- ja laste mängumajad, kodukontor, majalaiendus, tööriistakuur jne. Ehitati isegi koerakuut. Väiketootmine on paindlik, saab ennast seada klientuuri vajaduste järgi.

“Teeme rätsepatööd, mitte massõmblust,” kommenteerib Bekmann. “Masinapark vastab käsitsitöö iseloomule, suuri mehhanisme kasutame vähe ja käsitööriistad on korralikud.”

Greencube ehitab disainmaju. See tähendab, et iga majamudel kujustatakse eraldi. Neid maju müüakse koos sisustusega või ilma selleta. Üks näide: seesama valge maja. Muu hulgas on ainulaadne selle terrassi kohale ulatuva katuse konstruktsioon. Teist täpselt samasugust mujal ei näe. Katust toetavat posti ei ole. Ilus.

Greencube’i esimene tähetund oli käesoleva aasta kevadel, kui tehti kokkuvõte järjekordsest üleriigilisest Eesti Puumajaklastri korraldusel toimunud tehasemajade konkursist. Parimaks aiamajaks tunnistati Greencube’i oma. Nii noor ettevõte ja juba võit. Žürii pani tähele funktsionaalsust, mitmeotstarbelisust, mobiilsust, lihtsat lahendust ja paigaldamise mugavust. Ostjaskond ei osanud seesugust oodatagi. Vaimustus siis, kui Greencube selle välja pakkus.

Vaid 9,6 ruutmeetri suurune kuupmajake sobib näiteks üha levivatele kodukontoritele. Seni on see Greencube’i kõige väiksem maja. See mahutab ära kõik kodukontori tegemised ja mahub ära igasse aeda.

Kasutab tootmisjääke. Kodukontori ja teiste pisikeste majade ehitamiseks kasutab Geencube tootmisjääke. Laua- ja prussijuppe ei aeta ahju, ahju ei olegi. Tootmisruume ja ehitatavaid maju köetakse elektriga.

Greencube’i majade seintesse pannakse 20 sentimeetri paksune kiht kivivilla. See ja elektriküte hoiavad majad soojad ning need on kasutatavad aasta läbi.

Greencube’i majade levinuim suurus on 19,92 ruutmeetrit. Kuni 20 ruutmeetri puhul ei nõuta isegi ehitusteatist. Rääkimata ehitusloast, mida küsitakse alates kuuekümnest ruutmeetrist.

Laiendatakse tootmist. Kuna tellimusi muudkui tuleb, laiendab Greencube tootmist.

Kui Kõmsil on Greencube’il 375 ruutmeetrit tootmispinda, siis Pärnumaalt Ahastelt võetakse juurde 2500 ruutmeetrit. Kui Kõmsil on praegu tööl seitse töömeest, siis Ahastele palgatakse paarkümmend. Ahaste asub paarkümmend kilomeetrit Pärnust põhja pool. Sealtkandist on rohkem head tööjõudu võtta. Korjepind on laiem.

“Olen Hanila valla, oma kodukoha patrioot. Aga mis teha – toota tuleb seal, kus saab toota,” ütleb Bekmann. Kodupaiga pärast ta maale tagasi tuligi. Hingelt on Henri Bekmann maapoiss.

“Olen väljaõppinud kokk ning töötanud ka müügimehena Rakveres ja Tallinnas. Linnades sekeldamine tüütas ära. Tahtsin tagasi koju tulla. Aga et tulla, pidi olema, kuhu tulla. Sellepärast Greencube’i asutasingi.”

Viimati elas ta oma perega Lagedil. Viimaseks ajutiseks elupaigaks ostis korteri Lihulasse. Peagi hakkab ta Kõmsi kanti rajama oma maja, loomulikult ehitab ta selle Greencube’is. Majavabrikandile teisiti ei sobikski.

Väljavaated välisturul. Selge see, et tootmise laienedes Greencube’ilgi koduturust väheks jääb. “Eesti turg on meid elus hoidnud. See moodustab praegu 95 protsenti kogu meie turust. Ent välisturu osatähtsus kasvab,” ütleb Bekmann.

Kuna Greencube on kinnitanud kanda Eesti turul, peavad välistellijad teda võimekaks ja usaldusväärseks.

“Kaubaproovid müüdi edukalt Soome ja Rootsi. Praegu võtame osa ühe Soome suure suvituspiirkonna kinnisvaraarendusest. Krundid on seal välja mõõdetud, võrgud kohal. Meilt tahetakse sinna 17 poolesaja ruutmeetri suurust maja. Väikese ettevõtte jaoks, nagu meie oleme, on see suur tükk. Aga teeme ära,” jätkab ta.

“Rootsi kohta prognoositakse, et lähema viie aasta jooksul suureneb seal nõudmine puidust tehasemajade järele kaks korda. Puitu Rootsis jätkub, ehitajaid aga napib. Oma jõududega tulevad nad toime poolega kasvavast nõudlusest. Me ei lase seda silmist.”

Õnged on välja heidetud ka mitmel pool mujal. “Saksamaal ajame äri ühe eesti soost mehega, kes on seal viimased kümme aastat hästi müünud väikesi saunu. Meilt soovib ta 2,5×2,5 meetri suuruseid saunasid. Sinna mahub leili- ja pesemisruum. Eestis nii väikesi ei ostetaks. Eestlane tahab ka eesruumi, kus õlut libistada jne. Huvitav – sakslased on ju veel suuremad õllejoojad kui eestlased. Aga olgu pealegi – tahavad, siis tahavad. Pisisaunade proovipartii läheb Saksamaa poole teele lähemal ajal,” jätkab ta. “Veel ajame asju näiteks Hispaanias. Sinna me oma maju mõistagi soojustama ei hakka.”

Töö ja tasu. Kunagi tahtsid töölised revolutsiooni abil kapitalistide käest võimu ära võtta. Nüüd otsivad töösturid sobivaid töömehi. Töölisteta ei olnud tootmist ja toodangut siis ega ole ka praegu. Paratamatult peavad töövõtjad ja tööandjad omavahel kokku leppima.

“Töölistel on õigus nõuda head palka. Aga enne peavad nad tõestama, et teevad oma tööd kiiresti ja korralikult. Ma ei koonerda, ega lorude peale raha ei loobi. Kliendid nõuavad minult mitte head, vaid väga head kaupa, järelikult peab ka töö olema mitte hea, vaid väga hea,” märgib Bekmann.

Kuidas asi käib? “Kui tööd tuleb otsima võõras mees, on otsuse langetamise eel otstarbekas uurida tema tausta. Et ei tuleks halbu üllatusi. Kui aga vastu vaatab joomisest lilla lõust või vilavate silmadega varganägu, on hoobilt selge, et teda me ei võta,” selgitab Bekmann.

“Veel üks näide. Tuli mees, kes olevat noorest peast olnud kõva töömees, nüüd aga käed värisevad. Kohe alguses kuulutas kuraasikalt, et temale tuleb maksta tunnis 7,39 eurot. Vähema eest tema ei tule. Millest selline pentsik summa, mine võta kinni. Kaubale me ei saanud. Mida ma oleksin sellisega peale hakanud?”

Õnn, et valdav enamik töö tahtjaid on korralikud. Need näited olid mõeldud teiste hoiatamiseks.

“Kui näen, et töölisel läheb midagi viltu, astun ligi ja seletan, miks ja kuidas on vaja teisti teha. Rahulikult, häält tõstmata. Karjumine tekitab ainult trotsi. Ülemus ei tohi alandada alluva eneseväärikust. Kui vaja, räägin sama asja mitu korda. Aga mitte lõputult. Oleme tootmisettevõte, mitte hoolekandeasutus. Kes ei suuda või ei taha aru saada, sellega lähevad meie teed lahku. Loomulikult peab tootmisjuht ka iseenda vastu nõudlik olema. Andma eeskuju,” kirjeldab Bekmann oma põhimõtteid.

“Mõni aeg tagasi sattusin ühele leiutajale, kellel on kodus lauasahtlis kolmkümmend patenti. Aga ta ei kasuta neid. Nii ei too patendid talle midagi sisse, vaid viivad ainult välja. Maksab patentide jõus hoidmise tasu. Maha müüa ta patente ei raatsi – ikkagi omad lapsed. Kui müüks, saaks pataka raha, mida kulutada uute leiutiste tegemise peale. Omamoodi töötus. Hiljuti tegi mulle koostööettepaneku. Eks näis”.

Olge julged. “Uhkes üksinduses käed rüpes taevamannat oodata ei ole õige. See ei too midagi sisse, viib ainult välja. Tahtejõu puudumisest annab tunnistust ka see, kui ei suudeta ümber orienteeruda. Ei loe, et kunagi õppisid üht ala, aga nüüd keeras elu teise ette. Minagi olen väljaõppinud kokk ning hiljem töötasin toiduainetööstuses müügimehena. Pärast hakkasin ehitajaks. Nüüd müün maju. Kui väga tahetakse, saadakse hakkama. Põhilised müüginipid on ju igal pool needsamad. Müü, mida iganes. Kaup peab muidugi hea olema,” õpetab ta. “Hakake julgelt peale! Küll ta läheb, kus ta pääseb!”.

Greencube on kõrvaltvaataja arvates jõudnud juba paari esimese tööaastaga haljale oksale. Aga veel kõrgemal paistab veel jämedam oks. Bekmann on praegu vaid 31-aastane. 

Autor: Tõnu Talvar, kaasautor