CUTform ootab käibekasvu

Kuidas eelmine aasta CUTformile möödus? Meie ettevõttel täitus veebruaris viis tegevusaastat. Eelmisel aastal ulatus meie müügikäive 11,8 miljoni euroni ja sellel aastal prognoosime 15,5 miljoni euro suurust müügikäivet, ehk kasvuks prognoosime umbes 40%.

Prognoos põhineb olemasolevatel tellimustel ja tootmisvõimsusel. Prognoosis ei ole arvesse võetud uute klientide lisandumist ega uusi tooteid.

Kui palju eelmisel aastal investeerisite ja milline on tänavune investeeringute maht? Eelmise aasta investeeringute maht oli ligikaudu 0,8 miljonit eurot. Sellel aastal on investeeringud umbes 0,5 miljonit eurot. Eelmisel aastal investeerisime uude laserisse, painutuspressi, ostsime ka sae ja kahe sprindliga treipingi. Ka sellel aastal soetasime 150 000 euroga uue kahe spindliga treipingi. Tänavune 0,5 miljonit on tegelikult ligikaudne summa ja ma ei tahagi konkreetselt öelda, et see raha läheb sinna ja sinna, meil on lihtsalt mõningaid ideid, mida teha. Võimalik, et suuname osa sellest robotiseerimisse.

Kas tänavu võib lisanduda ka mõni uus sihtriik? Meie vastu on tegelikult huvi tundnud uued kliendid Ameerikast. Samas pean ütlema, et müügipoolega me nii aktiivselt tegelema ei pea, sest kliendid ja müük leiavad kuidagi ise tee meieni. See muidugi ei pruugi alati nii olla, aga viimased viis aastat on see nii olnud. Meil on tugev kvaliteedisüsteem ja me teeme seda, mida lubame.

Ja seesama uus klient Ameerikast leidis ka teid ise? Jah, läbi soovituse. Meil on olemas koduturg ehk Eesti turg, kus meil on üks-kaks klienti, kuid üht- või teistpidi läheb meie toodang lõpuks ikkagi ekspordiks. Nii et meie toodang kohalikule turule ei jää. Samas uue kliendi võitmine meie äris ei ole nii lihtne. Sa ei teeni miljoneid üleöö, see pole võimalik.

Meil tuleb teha näidiseid, neid testida, läbida palju erinevaid protseduure. Tellimus tuleb kätte saada ja toormaterjalid hankida. Kui me räägime suurest kliendist, kes toob näiteks paarimiljonilise müügitulu, siis sellise kliendi puhul võtab tellimuseni jõudmine minimaalselt aasta. Sa pead looma usalduse ja üksteise soove tuleb mõista. Ja kahte miljonit ei too sulle alguses niikuinii keegi, alustatakse ikka väiksemate kogustega, et veenduda koostöö toimimises.

Kuhu te praegu oma kaupu tarnite? Me tegelikult tarnime Brasiiliasse, USAsse, Mehhikosse, Itaaliasse, Saksamaale, Suurbritanniasse, Taani, Rootsi ja Soome. Kuid kavatseme tarnima hakata ka Hiinasse.

Milline on meie riigi kui tootjamaa maine maailmas? Üldiselt saab meie kohta head öelda, aga ma ei kuule väga tihti lauset, et kuulge, läheks Eestisse tootma. Pigem on praegu kuulda, et lähme Poola, Rumeeniasse või Bulgaariasse. Võib-olla isegi Vietnami, mis on praegu kuum koht. India kasvab praegu tublisti, sealsed tehased kasvavad kiiresti. Aga ühel päeval tuleb see tootmine kõik tagasi, aga see ei pruugi tulla Eestisse, aga kindlasti tuleb tagasi Euroopasse.

Praegu pakub näiteks Suur­britannia vägagi konkurentsivõimelist toodangut, mis on ilmselt võrreldav Eesti toodanguga. Aga Suurbritannia on Eestiga võrreldes siiski väga erinev, sest Suurbritannia on koht, kus metallitööstus alguse sai.

Ka oskused, teadmised ja hariduslik pool tervikuna on Suurbritannias arenenum kui Eestis. Euroopas on tegelikult palju konkurentsivõimelisi riike.

Milline on Eesti Põhjamaade silmis? Ma olen Eesti metallitööstuses olnud 14 aastat ja vahepeal oli meil suur majanduskriis. Enne kriisi püüdsid inimesed teenida väga palju kasumit. Siis tuli kriis ja paljud lahkusid. Nüüd lähevad asjad taas samas suunas.

Mind muudab tegelikult murelikuks see, et Norra, Rootsi ja Soome võivad Eesti asemel hakata mujalt lahendusi otsima. Täna need riigid peavad Eestit veel konkurentsivõimeliseks riigiks, kus on hea toota. Aga mõne aja pärast, näiteks kahe, viie või kümne aasta pärast võivad need riigid mujalt lahendusi otsima hakata.

Milline on Eesti tööjõuturg täna? Me oleme enda ettevõttes pidanud asju teistmoodi tegema. Meil oli alustades käive 3-5 miljonit eurot ja sellistes tingimustes saab hakkama iga ettevõte, sest vaja on üsna vähe inimesi. Oleme õppinud, et kui sa pidevalt arened ja kasvad, siis tuleb asju teha teistmoodi. Üks asi, mida me oma firmas tegema pidime, oli püsiva koolitaja palkamine. Alates eelmisest aastast ongi meil palgaline koolitaja.

Koolitus on meie ettevõttes praegu väga kõrgel tasemel. Meie käive ja töötajate arv on suur ning me ei leia tänavalt inimest, kes firmasse kohe sobiks. Suurbritannias leiaks, sest seal on palju elanikke ja seal leidub vastava haridusega inimesi.

Tundub, et tootmisjuhtimist ei ole Eestis õpetatud. Mõistsime, et leiame Eestist ehk kellegi, kes põhikriteeriumidelt on tootmisjuhina sobiv ja peame ta selle põhjal ka valima. Kuid ülejäänud ehk puuduliku osa peame kohapeal ise selgeks õpetama. Ja see on üldine probleem kõikide koolist tulnute puhul, nii ülikooli kui kutsekooli omadel.

Kutsekoolist tulnud õpilased ei tunne ametit. Nad lõpetavad kooli, aga me peame neile kõike algusest õpetama, ka tööriistade kasutamist. Oskuste tase, mida inimesed arvavad endal tiitli järgi olevat ja mis neil tegelikult on, seal on suur auk. Me teame, et selles osas on probleeme, aga me saame hakkama. Need probleemid ei kao.

Ma olen ka mõelnud, et võiks hakata kasutama lahendusena traineeship’i. See on nagu Suurbritannias, et registreerid end ettevõtte juures umbes neljaks-viieks aastaks, olles samal ajal näiteks 16aastane. Sa leiad endale ettevõtte, kellel on korralik koolitussüsteem.

Ma arvan, et see on järgmine samm ka meie jaoks, mida peame tegema. Peame inimestele ka ütlema, et on olemas elu ka väljaspool infotehnoloogiat või pangandust. Me võime pikas perspektiivis jääda ka oma edu lõksu läbi kasvamise, sest vajame pidevalt inimesi. Me müüme mahte, me peame kindlustama oma tarnetele õige aja ja kvaliteedi.

Kuidas oskuste taset suurendada? Alternatiiv sellele oleks seegi, et valitsus teeb mingeid muudatusi, mis tooksid Eestisse rohkem välisinvesteeringuid. Muudaks riigi välisfirmadele atraktiivsemaks, misläbi oleks võimalik teadmised ja oskused Eestisse tuua. Eesti probleem on see, et paljud on ära läinud.

Paljud lahkusid 2004. aastal, me ei taha, et see korduks, sest oskusi jääks siis veel vähemaks. Kõiki oskusi, mis sul on, tuleks hoida.

Mida Euroopa põgenike kriisist arvata, kas saaksime neid inimesi Eestis kasutada? Selle kohta ma küsiksin, et kas nad toovad siia mingeid teadmisi? Mida nad toovad? Kui nad mitte midagi ei too, siis millega nad süsteemi panustavad? Ma pakun, et nad lisavad süsteemile koormust. Aga kui nad ikkagi toovad meile juurde oskustega inimesi, näiteks arste, siis võib-olla tõesti. Äkki ma võin isegi paar masinaoperaatorit leida.

Aga mis keelt nad räägivad? Suurbritannias ei ole probleemi, sest suurem osa ilmselt rää­gib inglise keelt. Aga kui palju räägib põgenikest eesti või vene keelt? Meedia reageeris, et põgenikud täidavad paljud vabad töökohad, aga neid inimesi, kes tulevad, on umbes 500. Pigem peaks meelitama tagasi neid, kes kunagi Eestist lahkusid.

Tuleks mõelda, mida me saaksime teha paremini, et nemad tagasi tuleksid.

Kui palju töötajaid sel aastal CUTformil on plaanis võtta? Tegelikult tahaksin öelda miinus 10, sest me areneme ja muutume efektiivsemaks. Mulle meeldiks seda öelda, aga me ei ole veel sealmaal. Pigem saan öelda, et ilmselt lisandub sel aastal 20 töökohta. Lisanduvad väga spetsiifilised töökohad, näiteks tootmisjuhist kuni masinaoperaatorini välja.

Praegu räägitakse juba uuest kriisist. Kuidas teile tundub? See sõltub sektorist, kus tegutsed. Riikide töötus langeb ja kui rääkida meie sektorist, siis meil jätkub tegelikult tellimusi järgmise aasta oktoobrini.