Margus Kastein: Eesti kaotab konkurentsivõimes iga päevaga

Kuidas möödunud aasta Saku Õlletehasele möödus? Möödunud aasta oli juubeliaasta ja täitus 195 aastat õlletootmist Sakus. Lansseerisime Saku Kulla eripruuli, andsime välja Saku ajalugu tähistava juubeliraamatu, mis on lugu Eesti toidutööstusesse aastast 1820 läbi õlletehase prisma.

Kindlasti jääb silma ka ekspordi areng. Meie eksport kasvas suurusjärgus 30% ja kasvanud on ka sihtriikide hulk. Sisenesime limonaaditurule ja üheks märksõnaks on ka sarja Humal ja Oder edu.

Samas jäävad 2015. aastal domineerima probleemid poliitilise keskkonna ümber. Lisaks jääbki meelde kõigi aegade suurim aktsiisitõus. 1. jaanuaril 2015 tõusis see 15%, mis tähendaks ühele pudelile automaatselt viiesendist hinnatõusu. Tootmine on läinud kallimaks ja kuna hinnakasv on olnud järsk, siis tootjad ja isegi kaubandus on seda veidi absorbeerinud. Kui vaadata uuringuid, et kas see 5 senti on tarbijani jõudnud, siis tegelikult täies mahus ei ole. Tootjad on võtnud osa enda kanda ja see on ärile kahjulik. Õlle ja siidri tarbimine on järsult kukkunud, alla on tulnud kasum.

Milline oli koostöö riigi ja tootjate vahel mullu? Praegu on Eesti läinud seda teed, et järjest vähem peetakse nõu ja arutatakse tasakaalukate sammude üle. Otsused on olnud järsud. Enne valimisi oli meil pikaajaliselt kokku lepitud aktsiisitõus 5%, aga sellest sai vahepeal 10% ning uus koalitsioon muutis selle teatavasti 15, 15, 15 ja 10, 10 vastu. Meid teavitati sellest enne, kui ajalehest lugesime, aga läbirääkimisteks neid pidada ei saa. Otsustajatel on omad argumendid ja meil on olnud võimalus neid kuulata, aga meie argumendid lauale ei ole jõudnud. See puudutab aktsiisi.

Reklaamiseaduse ja müügipiirangute ümber toimuvat võib nimetada poliitiliseks populismitsirkuseks, kus ilma igasuguse mõjuanalüüsi ja dialoogita lajatatakse ettevõtetele lauale teemad, mis mõjutavad meie ärimudelit. Eesti on valinud väga karmide regulatsioonide tee ja ma arvan, et Euroopas on vähe neid riike, kus sellisel määral piiranguid on rakendatud. Teatud mahus  on neid rakendatud Põhjamaades ja Prantsusmaal. Kui vaadata Euroopas nende nii-öelda ülereguleeritud turgude trende, siis need on vastupidised. Taani ja Ungari langetasid õlleaktsiisi, Poola langetas siidriaktsiis, Prantsusmaa leevendab reklaamipiiranguid.

Reguleerimisel on tagajärjed ja need võivad olla rasked või pehmed. Kui võtame Eesti joogitööstuse, siis oleme reaalselt väga suured tööandjad ja maksumaksjad. Saku tehas on Saku vallas suurim ettevõte. Kuulume investoritele, kes on teinud investeeringuid ja kui investeeringute tootlikkus langeb, mida see ka praegu teeb, siis investorid hakkavad ärile teisiti vaatama.

Oluline on veel see, et kogu tööstusharu makstud maksudest on aktsiis alla poole. Kui meil praegu on Sakus 400 töötajat ja me paneme selle poliitilise agenda valguses täiskäigul tumedasse tulevikku, siis see võib mõjutada tööhõivet.

Aktsiisitõus jätkub. Mis sellel aastal turul toimuma hakkab? Aktsiisitõusust tingitud hinnakasv tarbijatele oleks miinimum 5 senti pooleliitrise pakendi kohta. Nüüd tuleb see 15% kõrgema baasi pealt ja veebruaris ongi Eesti Euroopa Liidu absoluutses tipus oma õlleaktsiisiga. Eestlased joovad võrreldes oma palgaga Euroopa kalleimat õlut. See on meie ärile koormav ja mahud vähenevad märkimisväärselt. Siidri ja longero turud on kukkunud suurusjärgus 10%. Prognoosime selle aasta õlle ja siidri turulanguseks kokku 2–4%, mis on tohutu langus. Me anname endale aru, et tegutseme pikaajaliselt langeval turul.

Aktsiisid tõusevad igal aastal 15%, aga selle asja juures on paradoks see, et riik tegelikult teenib absoluutraha 2015. aastal aktsiisilaekumistest ülemöödunud aastaga samal tasemel või natuke alla selle. Saame näha, mis juhtub 2016. aastal. Kui poliitikud meedias ütlevad, et aktsiisist tuleb täiendav laekumine, siis see ei pea paika. Ükski number seda praegu ei kinnita. See on märk, et alkohoolsete jookide turud langevad.

Kuidas langust kompenseerida? On kaks võimalust languse kompenseerimiseks: müüa kallimalt või müüa ekspordiks. Müüa kallimalt tähendab, et praegu maksab õlu poes 1 euro, pärast aktsiisitõusu 1,05 eurot. Tarbija rahakott nii kiiresti järele ei tule, palgad on meil endiselt suhteliselt madalad ja õlu kallis. Eestis on õlu sissetulekute suhtes kalliduselt Soome järel teisel kohal Euroopas. Et kodumaisel turul seda langust katta, on vaja müüa kallimalt või rohkem.

Rohkem müüa tähendab, et saab müüa teisi tooteid, mis ei ole alkohoolsed joogid. Sellesse suunda me liigume ja panustame palju innovatsioonile. Teine on  eksport, pea pool meie toodangust läheb praegu eksporti ja see meid vee peal hoiab. Meil on ressurssi, oleme tehasesse palju investeerinud.

Miinimumpalk tõusis 430 euroni. Kuidas see Saku Õlletehast mõjutab? Meil on olnud võimalus maksta töötajatele üle miinimumpalga. Tean palju ettevõtteid, kus inimesed on madalamate palkadega tööl ja seal on see mõju suurem. Palgasurve turul on endiselt olemas.

Kasv on kiire, sest meil ei ole töötajaid. Tallinna ümbruses ei ole vabu töökäsi. Tööpuudus on siin umbes 5%, mis sisuliselt tähendab, et kõik, kes tööd tahavad teha, käivad tööl. Konkureerime teiste ümbruses olevate ettevõtetega ja ainuke võimalus on rohkem maksta, aga see pole lahendus. See suund, mida meie arendame, on pehmed väärtused ja hüved.

Kas töökäte vähesuse valguses olete ka renditööjõudu kasutanud? Jah, oleme, aga kuna töökäte puudus on suur, siis renditööjõu kvaliteet on nii madal, et seda ei tasu kasutada. Siis tasub võtta tööle juba eraldi inimene. Aga renditöötajate puhul teeme enne topeltkontrolli, kas nende kompetentsid ja töökultuur vastab meie vajadustele.

Meil olid 2015. aastal hooajaliselt abiks kümme inimest Serbiast ja Lätist. Nad on meie enda Carlsbergi ettevõtetest, kus oli parajasti vabu töökäsi. Teame, kes nad on ja mida oskavad. Me läheme nii kindla peale välja, me ei saa võtta oskamatut ja madala kvalifikatsiooniga töötajat. Oleme praeguseks juba üsna palju investeerinud ka masinatesse ja seadmetesse. Proovime kõiki investeeringuid vaadata selles perspektiivis, kuidas maandada langeval turul ja ülikiirest palgakasvust tuleneda võivat riski.

2015. aasta tõi Sakule juurde mitu ekspordiriik Aasias. Kui keeruline oli Aasia turule pääsemine ja palju seal Eestist teatakse? Kui varem on olnud peamiselt Skandinaavia ja Poola, natuke Saksamaad ja Venemaad, siis praegu me räägime Hiinast, Hongkongist, Singapurist, Uus-Meremaast, Nepalist ja Austraaliast.

Riikide nimekiri kasvab kiiresti, oleme sellega viimased aastad pingsalt tegelenud. Selleks, et üks eksporditehing toimuks, läheb mitu aastat. Käime pidevalt messidel ja kevadel käisime koos ­EASiga Hiinas. See mess oligi Aasia äri käivitajaks. Saime sealt palju kontakte. Hongkong, Hiina, Nepal tulid kõik sealt.

Eesti on üks pööraselt eksootiline koht mis tahes Aasia riigi jaoks. Meie õlled on kvaliteetsed ja võib-olla erilisemad ehk kibedamad ja tummisemad võrreldes lõunamaistega. See on pika vinnaga äri ja ei maksa luua illusioone, et Eesti õlu saab mingis riigis ootamatult populaarseks. See on ebareaalne, sest õlu on pigem kohalik toode. Jahime kvaliteettoote klienti ja need on turud, kus meie tooted on eksklusiivsed. 

Millised uued turud on plaanis tänavu avada? Praegu töötame Hispaania suunal, lisaks Saksamaa suunal, jätkuvalt on eesmärk ka Aasia. Ka Jaapanis ja Indias otsime praegu võimalusi. Raske on hinnata, millal nendesse siseneme. Meil on nendes riikides kontaktid ja mingid plaanid tehtud, aga tagasilööke võib ikka tulla. Ma olen väga õnnelik, kui neist neljast kasvõi üks tuleb. Ma võtan seda rahulikult, teeme süsteemselt oma tööd.

Kuidas Soome majandusolukord Sakule mõjunud on? Turistide tarbimine on muutunud. Seda on näha ka HoReCa sektoris. Ostetakse ja tarbitakse vähem. Minu meelest ei ole reisijate arv langenud, aga nad reaalselt tarbivad vähem. Seda näeme restoranide käivetest.

Samamoodi ei käi Vene turist enam ja see paistab välja. Teine on sadamakaubandus, Eesti maksud tõusid ja hinnavahe Soomega vähenes ning müügimahud vähenesid. Need on indikaatorid, mida näeme.

Ja eksport Venemaale? Venemaal on väga suur kriis ja müük on väga palju kukkunud. Midagi ilusat ei ole. Langusprotsent tuleb küll suur, aga meie ärid on seal tagasihoidlikud ja eksporti see väga ei mõjuta. 

Kui palju Saku tehas investeerinud on ja kas poliitika on investeerimisplaanidesse muudatusi toonud? Me oleme suutnud oma tehase täis hoida tänu ekspordile. Kuni ekspordikanalid on lahti, seni jätkub ka investeeringute vool Carlsbergi poolt. Meie kodumaine äri on olnud soliidne, aga 2015. aastal toimus tugev korrektsioon. Sellel on ilmselgelt mõju tulevikuinvesteeringutele.

Viimase viie aastaga on Saku pannud Eesti majandusse 21 miljonit eurot. See on reaalne raha, mis on pumbatud Eesti mõistes suurde ettevõttesse. Kui see majanduskeskkond muutub ebahuvitavaks, mis 2015. aastal ka juhtus, siis esimese asjana vähenevad investeeringud. Teine asi on see, et äri hakatakse siit vaikselt välja viima. Ma ei ütle, et Carlsberg seda teeb, aga see on risk. Kolmas võimalus on ettevõtte restruktureerimine.

Ma ei taha tekitada paanikat, Saku õlu oli, on ja jääb Eestisse, lihtsalt see ärimudel võib muutuda, kui poliitiline maastik ei parane. 

2016. aasta programm on kinnitatud ja Saku koguinvesteeringud on taas 5 miljonit eurot, nii et 21 miljonist saab 26. Investeeringud lähevad peamiselt innovatsioonidesse ja tootekvaliteeti. Me oleme väga õnnelikud, et Carlsberg meid usaldab. 26 miljonit kuue aastaga on väga suur investeering, aga väga palju sõltub, millised on selle aasta tulemused. Jätkuv aktsiisiralli on hirmutav ja kui järgmiseks tuleb otsus, et investeeringumaht on 0 ja seejärel veel 0, siis kaotad juba konkurentsivõimes. 

Millised relvad töösturitel veel alles on? Kolimiseks tervikuna vist päris ei lähe?  Ma arvan, et läheb küll. Ongi juba läinud, näiteks on mitmed ettevõtted Eestist ära kolinud  ja tehase kinni pannud.  Järelikult midagi meie ärikeskkonnas ei toiminud.

Ma loodan, et Saku tehast keegi kinni panema ei hakka, aga need stsenaariumid mängitakse alati läbi. Poliitikutele ei jõua sõnum enne kohale, kui midagi on päriselt juhtunud. Loodan, et see nii hulluks ei lähe, aga välistada ei saa midagi.

Leedu keskkond on praegu oluliselt sõbralikum, riik pumpab soodustuste ja konkurentsivõime tõstmise nimel ettevõtlusesse väga palju raha. Eesti teeb vastupidi. Eestis käib aastas sadama kaudu pea 10 miljonit turisti. Meeldib see meile või mitte, aga väga suur osa neist tuleb alkoholi ostma. Kui see pole enam põhjus, siis nad tulevad ja vaatavad vanalinna ära ning 10 miljonist saab 8. Sellest kaotavad ka hotellid, restoranid ja kaubandus.

Vahepeal tuli Tallinna linnal selline mõte, et keelame alkoholi müügi pühapäeval. Ühel seitsmendikul ärist kraan lihtsalt kinni keerata – kas te olete hulluks läinud? Hotellid, restoranid, kaubandus – kas keegi mõtleb ka selle peale?

Minu sõnum poliitikutele on see, et me tegutseme lühiajalise perspektiiviga ja ilma igasuguse pikaajaliselt konkurentsivõimet tõstva perspektiivita. Oleks väga kahetsusväärne, kui reklaamiseadus selliseks jääb ja nii läbi läheb, sest sellel saavad olema suured mõjud.

Loodame, et järgmise aasta uued tooted ja müügitegevused kannavad vilja ning ka tarbijad on nõus täiendava aktsiisitõusu kinni maksma.

Millise sõnumi aktsiisitõus maailmale saadab? Küsimus on sisulisem, tööjõud, kütuseaktsiis ja maksupoliitika tervikuna. Minu arvates Eesti kaotab iga päevaga aina enam oma konkurentsivõimest. Kui ma olen välisinvestor ja tahan siin oma tehast püsti panna, siis Eestil on omad konkurentsieelised, mis puudutab töökultuuri, läbipaistvust, meil on ju samas väga läbipaistev majanduskeskkond. Teisest küljest, kui sul on eesmärk efektiivsus ja raha, siis Lätil ja Leedul on kuluefektiivsus olemas ja sealne ärikeskkond on praegu soodsam. Ma ei taha kogu tuld ja tõrva suunata Eesti riigi peale, sest me teeme ju väga häid asju, võtame näiteks maksude korjamise läbipaistvuse. Ning ausus tervikuna, korruptsioon on väga madal. Aga Eestis on üha kallim äri teha.

Eelnev pilt on tume. Kas midagi head ka ees paistab? Tõsi on, et tegutseme ärikeskkonnas, mis seab meie ette väga suuri väljakutseid. Kuid teisalt, nagu ka eelpool räägitud, tegutseb Saku ikka tulevikkuvaatavalt. Juba mainisin tänavusi üsna märkimisväärseid investeeringuid. Saku on läbi kogu oma ajaloo olnud Eesti üks uuendusmeelsemaid ettevõtteid. Tootearendus ja Eesti joogikultuuri arendamine on Saku südameasjaks ning siin vaatame tulevikku optimistlikult ning usume, et suudame oma tarbijaid jätkuvalt positiivselt üllatada.