Väikeõlletootjate turul on ruumi veel lahedalt

Viimasena turule tulnud Must Lips Pruulikoja omanik Guido Kõivu sõnul räägib statistika enda eest, väikeseid õlletootjaid on vaid 1% Eesti kogu õlleturust. Ülejäänud maailmas on väiketootjate osakaal oluliselt suurem. “Kindlasti kasvab, kui suureks täpselt, ei oska öelda. Kuid maailma tasemele on lootust järele jõuda küll,” lisas ta.

Põhjala pruulikoda pidava Õllekunsti OÜ juhatuse liige Enn Parel möönab, et pruulikodasid on viimase kahe aastaga kõvasti juurde tulnud. “Mitu koda on veel turule tulemas ja kahtlemata läheb turul kitsamaks, kuid uued tulijad kasvatavad samas ka segmendi mahtu,” selgitas ta. Nimelt on arenenud riikides selle osakaal 5-10% ja USAs näiteks 11%. “Oleme sinna suunas liikumas ja uute turule tulijate osakaal kasvab suurtootjate arvelt.”

“Käsitööõlleturg on aga endiselt pisike ning kuna tarbijate teadlikkus päris õlledest aina kasvab, siis hinnanguliselt on siin ruumi 10-15kordseks kasvuks,” leiab Õllenaut juhatuse liige Urmas Roots. “See tähendab ruumi nii turul olijatele kui uutele tulijatele. Kiiret raha minimaalse sisendiga siin turul siiski teha ei saa.”

Tarbima peaks kultuursemalt. Tulistes vaidlustes, kuidas piirata alkoholitarbimist, Kõivu sõnul väiketootjate häält kosta pole. “Siin annavad suured tegijad põhitooni,” lisab ta ja toob välja, et väiketootja käsitööõlu on hea alternatiiv massilisele masstoodangu tarbimisele. “Inimesed võiks hakata kultuurselt jooma. Keelamisega pole midagi korda saadaetud. Kuid meil hakatakse kohe keelama, kui ei osata probleemi lahendada,” leiab Kõiv. Ka arvab ta, et suure joomarluse taga võib olla igavus, inimestel pole lihtsalt midagi targemat teha.

“Paljud ettepanekud on mõistlikud,” kommenteeris Parel poliitilist alkoholidebatti. “Klient ei peaks jooma korraga 6-pakki masstoodangut, vaid nautima üht pudelit pikalt. Igati mõistetav on eesmärk vähendada Eestis isiku alkoholi tarbimist.”

“Käimasolev populistlik debatt ühe erakonna reitingute upitamiseks käsitööõllereklaame ei mõjuta, sest neid lihtsalt ei olegi,” toob Roots välja. “Sotsiaalministri poolt meie tapjate hulka arvamine häiris aga küll. Samas piirab käsitööõlu ise liigtarbimist, sest enamust nendest ei ole võimalik üle 1-2 pudeli juua, maitsed on lihtsalt nii tugevad ja erilised, õlled ise erinevate iseloomudega, et sunnivad nautima selmet end kuuspakist lihtlabaselt purju juua.”

Hobiprojekt Must Lips. “Oleme hetkel üks viimastest tegevusloa saanud väikepruulikodadest. Praegu on eesmärk tootevalikut suurendada ja oma klientide maitseusaldust võita,” tutvustas Kõiv pruulikoja käekäiku. “Asi algab toodangust, tuleb panustada tootearendusse.”

Nagu iga käsitöö, tuleb ka õlu kõigil natuke erinevalt välja ja igal pruulikojal on oma käekiri ning maitse, mis sõltub konkreetsest tehnoloogiast.

Mustal Lipsul on kohe välja tulemas uued tooted, tootearendusega tegeleb Kõiv isiklikult ja mitmetest katsetustest vaid parimad jõuavad klientideni.

Ambitsioonikad plaanid. Õllekunsti OÜ on käsitööõlle tootjatest üks suurimaid, lisaks kohalike poodide varustamisele eksporditakse oma toodangut 9 riiki. “Tööpõld on väga lai. Kasvame väga kiiresti,” kommenteeris Parel. Õllekoja esialgne võimsus 10 000 liitrit kuus toota on tänaseks kasvanud 30 000 liitri kuus. “Pooleteise aastaga kolm korda mahtu kasvatada on suur saavutus,” on Parel rahul. Töös on ka projekt, mis peaks 2017-2018. aastaks mahte taas mitu korda kasvatama. “Plaanid on ambitsioonikad, turg tootele on olemas,” lisas ta.

Õllenaut juhatuse liige Urmas Roots: “Õllenaudil läheb hästi, müük kasvab. Ekspordi peale oleme algusest peale mõelnud ning meie õlu on praegu püsivalt saadaval Lätis, Soomes, Hollandis ja Venemaal. Edasised plaanid on peamiselt seotud väga hea õlle pruulimisega ning töötajate ja omanike rahuloluga. Me ei kammitse ennast erinevate eelarvetega, vaid pigem panustame töörõõmule.”

Käsitööõlu on popp. Uutel tulijatel on Kõivu sõnul turule pääseda tänu juba teiste tehtud tööle lihtsam. “Eestis on käsitööõlu pop, seda tarbivad inimesed, altid uusi asju proovima. Palju on poode, kus on käsitööõlled sees,” selgitas Kõiv. Tema oma toodangut müüb veel horekas ja spetsiaalsetes õllepoodides.

“Ei ole eesmärk omaette suureks saada, meil Eestis on kõik väiksed,” jäi Kõiv arengu plaanide osas kidakeelseks. “Loomulikult vaatab ka eksporti, mõtteid on.”

Värskelt on meeles ka ametlikuks õlletootjaks saamisega kaasnev bürokraatia. Alustades oli see Kõivu sõnul hirmutav ja info selle kohta mitmes kohas laiali ja pisut segane, kuid protsessi läbimise järel peab ta seda tegelikult lihtsaks.

Pareli sõnul tiksub ka käsitööõllede maailm trendide taktis. Ta tõi välja, et varem tegid paljud IPA-tüüpi õllesid, nüüd on suund hapudele õlledele. “Väga suur valik on metsikute pärmide ja piimhappe bakterite abil tehtud õlledel,” lisas ta.

“Vaadis järel-laagerdamine ei kao kuhugi, külmal ajal sobilik ja mõnus asi,” leiab Kõiv, et igal pruulikojal oma maneer, kuidas eristuda. “Tugeva maistsega õlled on tulnud, et jääda,” lisas ta turu arengudi kommenteerides.

Õllekunsti OÜ on kaasa läinud trendiga õllesid tammevaadis laagerdada. “Veini, konjaki või mõnes muus kasutatud tammevaadis 6 kuud, kuni 3 aastat laagerdumist annab õllele hoopis teise maitse,” ütles Parel. Õllenaudi vaadis laagerdunud õlled on tema sõnul väga hästi kaubaks läinud, kuni 1500-liitrised partiid on poest kiirelt haaratud. “Me ei jõua nii palju toota, kui soovitakse. Laagerdamine annab õllele karakterit ja ümarust juurde,” lisas ta.

“Käsitöösiider käsitööõllele suurt konkurentsi ei paku, sest õllesõber tavaliselt siidrit ei joo ja vastupidi. Küll aga on päris siidri turule saabumine väga tervitatav nähtus,” lahkas Roots käsitööalkoholi trende. Õllenaudi lemmiksiidrid tulevad Jaanihanso siidrimajast.

Kokku hoidev seltskond. Pruulikojad hoiavad kokku, omavaheline koostöö õnnestub hästi. “Kõik teavad teineteist ja suhtlevad,” on Kõiv rahul, et koostöö konkurentidega sujub.

Parel toob välja, et kuna käsitööõllede tootmine on pop, siis avatakse järjest rohkem ka nende müügile spetsialiseerunud poode. Viimane avati hiljuti järve keskuses. “Supermarketid, kus on riiulitel 60 eri õllesorti jäävad kitsaks. Spetsiaalsetes poodides on saada üle 400 sordi, mis on õllefriigile mõeldud,” lisas ta.

Õlletootjate heast koostööst annab ainu ka kavandatav õllefestival, kus mullu oli kohal 6 pruulikoda maailma 100 parima pruulikoja listist. 30 pruulikoda on uue aasta aprillis algavaks festivaliks juba oma osalemisnõusoleku andnud. 

Autor: Mariliis Pinn, kaasautor