Eesti Energia jaam annab elektri enam kui miljonile jordaanlasele

 Anijala kinnitusel tuntakse Jordaanias Enefit Jordani projekti vastu suurt huvi ja kuna tegu on riigi suurima välisinvesteeringuga, teab kohalik meedia teab päris hästi, millises faasis projekt parajasti on. Anijalg tõdeb, et Eestist väljaspool asuvat põlevkivielektrijaama võib hetkel pidada üsnagi ainulaadseks nähtuseks maailmas.  Järgneb intervjuu Andres Anijalaga.

Teeme kõigepealt  veidi tutvust – mis taustaga olete ja kuidas sattusite juhtima projekti, mille käigus ehitab Eesti Energia Jordaaniasse põlevkivielektrijaama?

Enne Eesti Energiasse siirdumist töötasin ma Sampo Pangas, kus juhtisin investeerimis- ja säästutoodete valdkonda. Kui Eesti Energia teatas 2006. aastal, et käsile on võetud Jordaania projekt, tundus see  mulle huvitav. Paar kuud hiljem alustasin projektimeeskonnas tööd ja pool aastat hiljem nimetati mind projekti juhiks. Algust tegime Jordaanias kõigepealt õlitootmise projektiga, millele lisandus 2008. aastal elektritootmise projekt. Täna on fookuses just viimasena käivitunud ehk elektrijaama projekt.Palju te oma töö tõttu Jordaanias viibima peate?

Projekti juhtimine toimub valdavalt ikkagi Eestist ja ka meie projektitiim toimetab põhiosa oma ajast Eestis. Teatud seltskonnad viibivad meil Jordaanias siiski ka pikemalt. Praegu on meil seal kohapeal näiteks geoloogid, kes viibivad välitööde kampaania raames seal 4-5 kuud.Ma ise satun Jordaaniasse siis, kui käimas on mõned läbirääkimised, kui kätte jõuavad  projekti jaoks olulisemad verstapostid või kui ametisse astuvad uued ministrid. Väga tihti mul Jordaanias viibida ei tule. Liigun rohkem meie peamiste nõustajate vahet, kes asuvad Londonis. Saksamaa asub meie tehnoloogiaarenduskeskus, kuhu on käimist just õliprojekti raames. Partnerid on meil aga Malaisiast. Viimase elektrijaama hanke puhul on olnud vaja käia ka Hiinas ja Lõuna-Koreas, kuna Aasiast on meie põhilised ehitusfirmad tulemas.Kui oluline on üldse ühe põlevkivielektrijaama ehitamine Jordaaniale?

Jordaania jaoks on see projekt ülikriitiline päris mitmel põhjusel. Kui me räägime elektrijaama projektist, siis selle puhul on tegu seni suurima välisinvesteeringuga Jordaanias. Põlevkivielektrijaam loob 1000 otsest töökohta, lisaks veel kaudsed töökohad.Kõige olulisem on projekt aga seetõttu, et Jordaania energiaturu situatsioon on katastroofiline. Jordaanias toimuvatel energiakonverentsidel räägitakse pea alati sellest, et riigi energiaturg kukub kohe-kohe kokku. Probleem peitub selles, et siiani on nad elanud mõnusat elu ning saanud oma naaberriikidest odavat naftat ja gaasi. Nende elektritootmine on olnud seni valdavalt maagaasipõhine ja viimati said nad seda Egiptusest, kust tuleb maagaasi trass läbi Jordaania.Viimase kahe aasta jooksul ehk peale Araabia kevade algust on seda sama maagaasi juhet Egiptuse poolelt õhku lastud 15 korda. Nii et gaasi pole Jordaanias sisuliselt kaks viimast aastat kasutatud. See tähendab, et elektrijaamad on gaasi pealt lülitatud ümber diislikütuse ja raske kütteõli peale. See on aga kõige kallim elektrienergia tootmise viis.Palju jordaanlastel siis elektri eest täna maksta tuleb?

Jordaanias on elektritootmise hind 4-5 korda kallim kui Eestis. Elektrienergia tootjatelt ostetakse elektrit kokku hinnaga 180 eurot MWh. Eestis jääb see 40 euro kanti. See muudabki Enefit Jordani projekti huvitavaks, kuna tegu on kohaliku maavaraga, mis pole sõltuvuses ei naabritest ega nafta hinnast. Eesti kontekstis sellist jaama ei ehitaks, aga Jordaania kontekstis on see atraktiivne projekt.Ega ju tavalised elanikud seda hinda omast taskust kinni maksa?

Lõpptarbijatele see hind päris nii kõrge pole – neile on see umbes samas suurusjärgus kui Eestis. Vahe on puhtalt Jordaania valitsuse poolt kinni makstud. Valitsuse rahakotile on see päris suur koorem ja nad näevad, et järk-järgult tuleb ka lõpptarbija hinda tõsta. Küll võib öelda, et tavatarbijate ostukorvist moodustab küllalt suure osa elektrienergia, kuna suvel on soe ja elektriga peab jahutama, talvel on aga jahe ning siis tuleb hooneid soojendada.

Milline on jordaanlaste elatustase võrreldes eestlastega?

Elatustase on Eestiga võrreldes ikka madalam. Nende jaoks on suureks probleemiks hetkel Süüriast saabuvad sõjapõgenikud. Jordaania enda rahvastik on suurusjärgus 6 miljonit elanikku, aga neil on hinnanguliselt ka üle miljoni põgeniku Süüriast, kes ei tule sinna suure ja paksu rahakotiga. Seetõttu lihtne neil kindlasti pole. Samas on Jordaania juba aastakümneid niimoodi „serva peal“ elanud. Neil on väga suur toetus Saudi-Araabia ja Ameerika Ühendriikide poolt, kes suure osa nende riigieelarvest sisuliselt kinni maksavad.  Seda on tehtud juba aastakümneid, et piirkonda stabiilsena hoida.

Millised on Jordaania ärikultuuri eripärad?

Jordaania on üks liberaalsemaid Araabiamaid. Paljud tuntud läänefirmad on seal oma esinduse avanud ja tegu on väga avatud riigiga. Jordaania kuningas Abdullah II on väga läänemeelne inimene, mistõttu on seal ka keele mõistes lihtne. Näiteks enamik nende riigiametite juhte, kellega meie seal suhtleme, on õppinud kas Inglismaal, USAs või Venemaal. Tänu sellele tunnevad nad ka lääne kultuuri ja meie pole nende jaoks tulnukad teisest ilmast.Samas kasutame näiteks oma maardlas turvameestena beduiine ja see on juba hoopis teine maailm. Enne, kui millestki tõsisemast rääkima saab hakata, tuleb juua ära pool liitrit teed, istuda tükk aega telgis ja rääkida enne ärini jõudmist ära kõik muud teemad.Milline on Jordaania poliitiline olukord?

Kui mina tulin tööle Eesti Energiasse, oli Juhan Parts meil majandusminister ja ta on seda siiani. Jordaanias on vahepeal kaheksa energiaministrit vahetunud. See on toimunud ca kuue aastaga. Nad ise ütlevad, et ministri keskmine eluiga on umbes aasta, aga nad kipuvad tihedamalt vahetuma. Araabia kevadet oli ka Jordaanias tunda. Tänavatele küll massidena ei tuldud, aga kuningas nägi kurja vaeva, et inimesi maha rahustada – ta näitas ka tegevust ja vahetas mõned valitsused päris kiiresti välja. Praegu  liigub riik demokraatia suunas. Jaanuaris toimusid parlamendivalimised ja esimest korda teeb peaministri kandidaadi ettepaneku kuninga asemel parlament. See on just seepärast, et demokraatlikku stabiilsust riiki tuua.Kuningaga ka kohtunud olete?

Kuningaga oleme põgusalt küll kohtunud, aga ilmselt hakkame nüüd jõudma oma projektiga sinnamaale, kus kuningat võib vaja minna tõsisemalt meie projekti briifima. Praegu oleme faasis, kus põhihanked on laekunud, finantseerimise diskussioon on pankadega täies hoos ja Jordaania valitsus peab hakkama langetama olulisi otsuseid. Ühegi lepingu osas pole me seni suutnud läbi rääkida alla pooleteise aasta. Kui aga kuningas ütleb, et nüüd tuleb asjad ära teha, läheb kõik väga kiiresti.Kuidas Jordaania avalikkus teisse kui välisinvestorisse suhtub?

Praegu suhtutakse väga positiivselt. Meil on üllatavalt suur avalik toetus. Kuna tegu on Jordaania jaoks olulise projektiga, on sellest ka väga palju kohalikus meedias juttu olnud. Põlevkivi olemasolu on Jordaanias ammu teda ja selle kommertsrakendusse võtmisest on seal räägitud juba 30 aastat.Praegu on Jordaanias 15 erinevat firmat, kes erinevates maardlates põlevkivi kasutuselevõttu uurib. Kõige suurem ja tuntum ettevõte, kes on seal väga usinalt täna toimetamas, on Shell. Praktiliselt 20 protsenti Jordaania territooriumist on Shelli põlevkivi kontsessioon. Nemad uurivad just põlevkiviõli tootmist. Neil on seal palgal 200 inimest ning nad teevad põhjalikku kaardistamist ja otsivad endale parimat leiukohta. Väidetavalt hakkavad nad sel aastal ehitama sinna pilootseadet  või –tehast.

Kui suur on Enefit Jordani maardla?

Meie maardla on Shelli omaga võrreldes marginaalne: kui Shellil on 22 000 ruutkilomeetrit, siis meie maardla suuruseks on 70 ruutkilomeetrit. Meie maardla asub Jordaania keskosas ja me valisime selle maardla välja koos geoloogidega. Hinnanguliselt on meil seal 3,5 miljardit tonni põlevkivi. Eesti põlevkivivarudeks on hinnatud 1-2 miljardit tonni, nii et Jordaania põlevkivipotentsiaal on üüratu. Kivi on küll viletsama kvaliteediga, kuid kaevandamise mõttes mugavam – kiht on 50-60 meetrit paks, võrreldes Eesti 2-3 meetriga.Mis õigusi te oma kontsessioonipiirkonnas omate?

Meil on valitsusega sõlmitud selle piirkonna osas kontsessioonileping, mis annab meile 40 aasta pikkuse õiguse seda (põlev)kivi seal uurida ja kasutada. Teatud etappides peab muidugi vastavad kinnitused ja load juurde saama.Ja kui suur on teie meeskond?

Inimesi, kes on suurema osa oma ajast projektiga tegelevad, on  suurusjärgus 10 inimest. Erinevate tööde raames kaasame ka allhankijaid. Kui me näiteks geoloogiatöid teeme, oleme väga palju kasutanud Tallinna Tehnikaülikooli inimesi, Tartu Ülikooli inimesi jt. Nad on hinnatud põlevkivispetsialistid, kelle kohta küsivad ka juba teised Jordaanias tegutsevad firmad.Kui suurt osa Jordaania elanikkonnast teie jaam elektriga varustama hakkab?

Meie elektrijaama võimsus on 500MW, mis tähendab, et hakkame varustama suurusjärgus 20% kogu Jordaania elektrivõimsusest. Nii et kui seal on 6 miljonit inimest, siis meie hakkama elektrit tarnima umbes Eesti suurusele elanikkonnale.Tänaseks on teie elektrijaama ehitushankel sõelale jäänud 6 huvilist…

Jah, meile laekus kuus pakkumist ning valdavalt tulid need ida poolt, Aasiast. Just korealased on väga agressiivsed ja ka hiinlased on aktiivselt selliste projektidega riigist välja minemas. Laekus ka üks poolenisti Euroopa pakkumine – Alstomilt, kuid ka nemad tegid selle koos Korealaste Daewooga.Miks selle projekti vastu just Aasiast nii suurt huvi tuntakse?

Küsimus on eeskätt ikkagi hinnas. Korea on väga agressiivne hinnas. Teine küsimus on ka sealse valitsuse toes: kui korealased pakkumise teevad, siis valitsus annab läbi ekspordikrediidi agentuuri osaliselt ka finantseeringu sellele projektile kaasa. Euroopas ja USAs on see probleem, kuna taolist finantseeringut kaasa ei tule ja kui tuleb, on see lühiajaline. Aasia valitsused on võimelised sellise finantspaketi tegema suhteliselt pika tähtajaga. Seetõttu pole USA, Euroopa ja isegi Jaapani pakkumised konkurentsivõimelised ja nad ei tule isegi pakkuma.Millal ehitushanke võitja selgub?

Umbes mai keskel tahame välja valida kaks pakkujat, kellega läbirääkimisi alustada. Kuskil augustis soovime olla nii kaugel, et öelda võitja.Kui suured on täna laual olevate pakkumiste summad?

Kogu projektile, et katta ära ehitus, kaevanduse rajamine, infrastruktuuri ehitus ja ehituse aegsed intressid, on vaja suurusjärgus 2 miljardit dollarit. Täpne summa selgub siis, kui ehitushanke läbirääkimised lõpetatud ja finantseerimispakett pankadega kokku lepitud.Ja kui pikk on jaama tasuvusaeg?

See sõltub sellest, mis tariifi me Jordaania valitsusega suudame kokku leppida. Praegusel hetkel oleme arvestanud 9 aastaga. Meil on teatavad eeldused mudelis. Kui valitsus maksab praegusel hetkel 180 eurot ehk ca 250 dollarit elektri megavatt-tunni eest, siis meie jaamast tuleva elektri hind peaks vähemalt kaks korda odavam tulema. Nii et ruumi valitsusega läbi rääkida on päris palju.On teil plaanis Jordaanias ka vedelkütuse tootmisega alustada?

2006. aastal me õliprojektiga seal alustasime. See projekt on hetkel arendusfaasis ja meie fookus on seatud elektritootmise projektile, kuna see on teostatavuse poolest oluliselt lihtsam. Kaubale on olemas ostja, olemas on tehnoloogiatarnijad, kes on valmis andma garantiid jne. Tänu sellele on seda projekti oluliselt lihtsam ära teha. Kui elektriprojekt on suutnud end ära tõestada, on sealt õliprojektiga lihtsam edasi minna.Eestis on Eesti Energia välisprojektid palju kriitikat pälvinud. Mida teie kritiseerijatele ütleks?

Nagu ka Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive on öelnud, seisneb tema eesmärk ettevõtte väärtust kasvatamises. Siin ettevõttes töötades on näha, et põlevkivi vastu on väljaspool Eestit suur huvi. Meie kompetentsi vastu tundub olevat huvi väljapoolt suurem kui Eestis. Varem või hiljem võetakse maailmas põlevkivi kuskil kasutusse ning meil on olemas suur eelis teadmiste näol, mida teistel pole. Seetõttu on see tänasel päeval võimalusest kinnihaaramine. Mulle tundub, et kära nende projektide ümber on paljuski emotsionaalne. Tundub, et välisprojektidesse on paigutatud üüratud rahalised vahendid. Kui me suurusjärkudest räägime, siis võttes Eesti Energia viimase kümne aasta investeeringud, moodustavad välisprojektid sellest 2%. Seega on Eesti Energia investeeringuid arvestades tegu marginaalsete summadega. Potentsiaal, mida nendest projektidest on võimalik saada, on märksa suurem.Kas on võimalik, et tulevikus Eesti Energia laiendab oma tootmist Jordaanias?

Kui esimene projekt edukalt õnnestub, siis sarnast tööstust sinna elektritootmise näol kopeerida on lihtne. Isegi see nurgake Jordaania maardlast, mille me planeerime elektrijaama jaoks maardlast „välja lõigata“, sisaldab tegelikult põlevkivi rohkem kui need kaks plokki, mida me praegu planeerime. Samasse kohta saaks kaks täiendavat plokki veel ehitada, kui Jordaania seda vajab. Küsimus on pigem selles, milline saab meie roll seal edaspidi olema.